Mets

Käisin täna metsas; viis tundi ja 11 kilomeetrit. Olen sealkandis ka varem käinud, viimati mõne nädala eest, siis helistasin sealt A-le, et kui mul läheb sõna "hälvik" meelest, siis tema tuletagu meelde.
Juba tükimat aega on metsade liigraiumine ühiskonnas teemaks. Vähemalt Riigimetsa Majandamise Keskuse arvates on kõik korras, metsa leitakse juurdegi. Aga minu meelest, kui nüüd kujundlikult väljenduda: kui igal esmaspäeval pea valutab, ju siis ikka probleem on. Varem käisin rõõmsalt metsas, aga nüüd vaatan atmosfääri iga kord kahjutundega, et võibolla viimast korda, sest "ülekasvand metsad" on maakerale koormaks ja ehk saab veel mõne kopika.
Mets on ökosüsteem, elukeskkond, seal kujunevad sümbioosid - seened ja loomade elualad-eluviisid. Viimased ei näe raieküpsust ja ülekasvanud metsa. Ka RMK lõkkekohtadest on neil ükskõik.

Mõned päevad tagasi nägin ERR-i portaalist kummalist saadet: https://etv.err.ee/1019649/esimene-stuudio, seal rääkis RMK juhatuse esimees Aigar Kallas: "Mul on väga hea meel teile uudist teatada, kaks päeva tagasi jõudsime me märgilise tähiseni riigimetsade looduskaitselises ülesandes: 30% riigimetsadest on range kaitse all."

Vaatasin siit-sealt järgi, kas tõesti, ja mida nägin: tegelik % on 29,1 ja geoportaal näitab, et kaitsealused riigimetsad on valdavalt sood ja rabad, isegi järved. Mis päris metsade % on, sellele esimeste nupukestega vastust ei saanud. Miks metsatüüpide osakaalud pole väja toodud... või kus on? Kas Rootsi 20% ja Eesti võrdlus on pädev? Pelgalt ühe statistilise numbri üle uhkust tunda, ilma süsteeme teadmata (pean esmalt ennast silmas) on ettevaatamatu, võin seetõttu statistilist fakti mida "rahvas ei taha uskuda" (jutumärkides - Aigar Kallase sõnad) pidada väheütlevaks.

Aigar Kallas: "Ma arvan, et nõustute minuga, et ägedamat loodusturismi objekti Eestis ei ole olemas kui RMK matkarajad ja lõkkekohad."
Saatejuht: "Seda ütlebki EAS juht, et neid varsti enam ei ole, kui inimesed ei taha sinna enam minna, talle anti teada, et nad on pettunud."
Aigar Kallas: "Ot, ot, ot, meie teeme seda selleks, et korraldada samade radade hooldust, selleks et kindlustada inimeste rahulolu kes seal radadel käivad /.../ Ja kümne aastaga on kahekordistunud nende inimeste arv kes nendel meie poolt ettevalmistatud kohtadel käis, nii et see informatsioon mis minul on, päris informatsioon selle kohta mis inimesed tegelikult teevad, mitte see informatsioon mida keegi arvab mida inimesed teevad, väidab absoluutselt vastupidist."

Oh, oh, oh.

Lisan lisaks ühe kommentaari ühele teisele jutule "Postimehest", mis markeeris ERR-i saate teemasid - puidust laud ja süsinik.
https://heureka.postimees.ee/6748899/keskkonnaagentuuri-direktor-kas-meil-jagub-ressursse-mida-samas-tempos-kulutada/comments
Asko Lõhmus 8. august 2019,
Lugu on muidugi adekvaatne, aga ühe kahetsusväärse lausega. Väide "kestlik süsiniku sidumine metsapuidus eeldab ka metsa raiet ja sihipärast uuendamist ning saadud puidu kasutamist pikalt kestvates toodetes" ei ole korrektne ning taastoodab levinud väärarusaamu. Esiteks on puudu kontekst: süsinikku seotakse metsas suuremalgi määral mullas kui puidus ning süsiniku sidumine omakorda on ainult üks metsade kliimafunktsiooni komponent (seda märgib ka IPCC raport). Teiseks on metsa raiumise puhul määrav, millist raiet ja mis vanuses tehakse, esmajoones sedakaudu, kui suhteliselt pikaks kujuneb periood, mil raiutud ala süsinikku ei seo. Kolmandaks, lausest paistab arusaam, et inimeste arusaam puiduvarumise ja süsiniku sidumise osas langeb kokku. Ei lange. Puidus ja metsas seotakse süsinikku väga palju pikemas ajahorisondis kui tavapärased raieringid. Ühe värske ülevaate leiab siit (https://par.nsf.gov/purl/10059460). Neljandaks: istutatud metsade ökosüsteemifunktsioonid on reeglina palju väiksemad kui looduslikult arenenud metsadel. Arusaam, justkui kompenseeriks istutamine looduslikult arenenud metsade raiet, on vale. Viiendaks vajab täpsustamist pikaealine puittoode. Puitmööbel võiks kesta sada aastat, aga päriselus kestab keskmiselt alla kümne. Sellise kasutuse puhul oleks vaat-et arukam puu metsa jätta, isegi surnud puu. Kokkuvõttes on autor ajanud segi metsade majandamise ja raiumidse mõisted, samuti puittoodete võimalused ja 'business-as-usual' tarbimise. Jah, metsi tuleb arukalt majandada, ent raiumine on ainult üks majandusvõtetest ja kliimapoliitika puhul üldse mitte peamine.

-

Tegelikkuses on erametsadega toimunu palju kurvem. Ilmselt Eesti riigi kodanikud ikkagi näevad mis on toimunud, miks ei peaks nägema, ja muretsevad.

-

Käisin ühel raiutud (eramets) rabasaarel; teate küll, oli vana haavik sinililledega. Servas, mis jääb riigimetsa maale, seal üks haavarida veel kasvab, ja sinililled.

Kõrgemate kohtade vahel on madalam.

Ja see nüüd on koht kust lubasin A-le pilte näidata. Jalutasin siin kui imes.

See on üks teine koht.

Kaunis koduaed 19 - 100 aastat

Tegelikult rohkem aastat, aga 100 on ilus number, palju.

Olen oma aega veetnud INTERNET ARCHIVE LIBRARY-s vanas kirjanduses; peamiselt USA ja paras ports euroopat. Olen olnud USA suhtes eelarvamuslik, aga asjata, sest sealsed aiad on "uuele maailmale kohaselt" ratsionaalsemad (ja meeldivalt metsikumad). Ma ei viitsi hakata võrdlema vana ja uut, keskust ja ääremaad, Euroopat ja Ameerikat. Mis need vana ja uus on?

Mulle meeldivad need allpool linkidena ära toodud USA aednikud ja viimane Inglismaalt - nad kasutavad maastikku, aed on ka eemal olev metsaviir, või avar maastik, niisamuti hooned jne...

https://www.stimsonstudio.com/

https://www.roberthanss.com/

http://www.sllasf.com/

https://janiceparker.com/

https://acochran.com/

https://www.acreswild.co.uk/

Pisut rohkem kui 100 aasta tagune fragment Ameerikamaalt.

Tänapäevane fragment Ameerikamaalt.

Tänapäevane fragment Inglismaalt.

Võimalused.
Ikka on juhtunud, et mõni külaline minu aias ütleb:"Mina teeksin siia lillepeenra." Arvamust võib alati avaldada, mind need ei häiri. Males on ka võimalikud erinevad variandid - kaalumised, hüpoteeside püstitamised.

Vist on nii, et kõik aiad on suured.

Liikumine.

Karjamaa.

Põllud ja viljapuud.

Viljapuuaed.

Head uut aastat!

'Aiarosalia' ja 'Liivi sibulõun'. Täna paistis päike läbi tubade.

Häid pühi!

Picea omorika 'Nana', pilt on tehtud aprilli algul,

puu kaitsvas varjus on ühe looma sisseelatud varjupaik.
Seekord on mu jõulupuu selline.

Pime aeg on lakke vaatamise aeg, teen kokkuvõtet aastast, mõtlen elu üle järgi... kas, kuidas ja milleks. Vaatamata pimedusele ei ole sel hämaraajal endasse keskenduda hästi õnnestunud. On väga häirivaid asju toimunud. Üks kergendav toiming oleks asjad hinge pealt kirja panna, las nad olla kirjutatult. Aga nagu ei taha end seeläbi vihaseks ajada, kuigi siis saabuks vaibumine. Olen võtnud teise taktika - magan pikalt, vaatan igasugu filme (välja arvatud ulme), nii intensiivselt pole vist kunagi lugenud, kohe nii, et omi mõtteid oleks vähe... mõned kommentaarid ja vastuvaidlemised... need mind eriti rahutuks ei tee, nendega olen leplik. Aga viimati külaraamatukogus ütlesin: "See kord ei laenuta ma midagi, vahelduseks tuleb ka omi mõtteid mõelda." Pea nädal hiljem võtsin voodipäitsi kohalt ühe köite Tšehhovi kogutud teostest. Lugesin kolme lugu, kaht neist pean ammusest ajast oma lemmikuteks. Ja neist avastasin alles nüüd, kui suuresti olen neis ignoreerinud inimeste iseloome, oleks nagu need kirjakohad varem vahele jätnud, ja neid kirjakohti on palju! Ühes kohas oleks nagu ära tundnud ühe tema kaasaegse kirjaniku (Lev Tolstoi), on kriitiline. On kirjutanud tölplastest. On kirjutanud avara ja heatahtliku hingega inimestest, neid on küll vähe. Lugedes nägin seljataha jäetud inimeste galeriid... nad on (juba) kirjandus.

Kummaline metsaskäik

Käisin metsas jalutamas, et vaatan-kuulan kuidas vesi vuliseb ja vaatan raba, viis minutit on toast esimeste laugasteni minna. Aga keegi paugutas kusagil raba serval just minu päikeseloojangu käigu ajal pea tunnike püssi. Paugulemb. Mul oli rabapeal hirmus olla. Mida ta seal rabaserval paugutas, hämardumisel läks küla poole ja paugutas metsaservaski, kokku tublisti üle kümne lasu. Vahepeal käis korraks mõte peast läbi, et hüüan talle, et milles asi, aga kartsin lähemale minna ja mis ma ikka karjun. 

Sõin jõhvikaid, nad on külmaga ülekäinult nii head, see mahlasus, vitamiinid ja mõrkjus.

Kummaline nähtus: kas metsloom on laukkasse sattund? Nagu oleks taevast midagi suurt kukkunud, või vee alt miski pressinud ja veemuhu üles löönud.