Lihula

Lippe tekkis märkamatult juurde.

Sild

Kasari sild.

Jõe üks veskiharu.

Kurese, Mihkli salumägi, Mihkli kirik ja läbi metsa

Käisin jällekord Läänemaal puhkamas. Puhkus on puhkamine, vaheldus. Seekord keskendusin oma rattasõitudega Mihkli kihelkonna alale. Mihkli kihelkond oli omapärane haldusüksus, kuuludes ühe poolega Läänemaa alla ja teise poolega Pärnumaa alla, ja veel suuremalt vaadates, poolega Eestimaa alla ja teise poolega Liivimaa alla. Uskuge, piiril on huvitav olla, seda enam, kui mõistatuseks jääb, kus...

Kurese küla.

Keldrid on ühed püsivamad ehitised.

Pakamägi. Pealiskaudselt geograafiaga tutvudes ja pilti tohutult lihtsustades, siis Kurese kant oli kiviajal merest eemal, umbes nagu Kirbla mägi tänapäeval, ja Kureset ümbritsevad sood olid suurvete ajal üleujutuvad alad, nagu Kasari jõe alamjooksu lamm tänapäeval. Kui oletada, et pronksiaja merekaubandus jõudis Kurese kanti Vanamõisa ja Allika jõe kaudu, siis Allika jõe sadam pidi asuma tänapäeva Kibura küla nukas, sealt on ühepalju maad Soontagana maalinnani ja Pakamäeni. Geograafiliselt sobib Soontagana maalinna asupaik kindlustatud pronksiaegseks asulaks paremini, analoog Asva asulaga. (Soontagana arenes rauaaegseks maalinnaks.) Aga mis oli Pakamäel?

Pakamäe väikse paljandiga põhja-nõlv ringvalli all. Pildistades jäi minu külje alla üks sopiline kivinukk, mis viis mõtte kultuse nukile, sest kaitseotstarbel oleks parem, kui toetust pakkuvat nukki poleks, pealegi, selle eemaldamine oleks olnud lihtne. 20-23 meetrise õue-läbimõõduga ringvalli üks madalam koht asub loodes, võimalik, et üks sissepääs oli järsu nõlva poolt, kivinukist mööda. Suhteliselt väheldaste mõõtmetega kividest vall toetas ilmselt puitseina, kui oletada, et seina vastu olid ehitatud 3-4 meetrise läbimõõduga hooned, siis jääb õue läbimõõduks 13-16 meetrit. Siiski, Pakamäel võis olla hoopis suurema pindalaga kindlustatud asula, munajas 114/62 meetrit läbimõõdus, sest tähelepanelikumal vaatamisel on seal eristatavad madalad vallikaared, võibolla on hiljem vallist võetud matusekive, sest kivihunnikute(kääbaste) kõrval kaob vall ära. Kapitaalsemalt ehitatud ringvall võis olla ühe sissepääsu rohkem-kindlustatud läbikäik. Selline põgus ja kiirustades tehtud vaatlus...
Link Kurese loodushoiu talu lehele: https://kurese.wordpress.com/huvitavat/

Kiviaiad ulatuvad kaugustesse.

Mihkli salumägi.

Paepaljand.

Hariliku kadaka roomav vorm.

See on karst, selge joonega kivimurdu ma ei näinud. Mõtlesin, et kust Koonga kandist Vana-Vigala "Näljamüüri" kivid toodi; veeti mööda taliteed Avastest mööda. Lähim koht on Kurese. Pisut fantaseerides ja ka "Näljamüüri" kive vaadates, mis küll näevad murtud välja, aga siiski... 1867. aasta näljahäda oli üldine, miks ei võinud Vana-Vigala mõis ja Mihkli kirikumõis kokku leppida, eriti kui Mihklis võis viljapuudus väga kriitiline olla, et müürikivid tulevad tema talupoegadelt, kes nii saavad kolmandaks osapooleks. Ja kust siis kive kõige hõlpsamini sai, ikka juba laotud kiviaedadest. Seda enam, Kurese kandis kivipuudust ei paista; aiad saab hiljem aegapisi uuesti üles ehitada. Selline ilukirjanduslik mõte... või kus see kivimurd asus?

Lahtikaevatud lubjapõletusahi salumäel.

Kiviaedadega ääristatud tee läheb veel 1,6 km edasi, Vastabasse.

Järsem nõlv. Tänapäeva ühiskond on vaesunud, enam pole ressurssi, et metsa-laga koristada. Selline pilt on paha vaadata maastikukaitse alal, eriti paha on oksarisus liikuda, kuigi jah, kadaka alusmetsaga männikus oli ka raske liikuda... selline raieviis tundlikku maastikku ei sobi.

Veel kaks Kurese küla vaadet:

Mihkli küla.

Mihkli kirik.

Kukerpuud metsa-all.

Ja sellist sarapuud kohtasin.

Käisin Läänemaa maastikel puhkamas. R. tahab näha üht sarapuud, keda juhuslikult kohtasin...

Ega ta pruugi selliseks jääda, samas ma ei leidnud tüvelt ühtki kahjustust. Valkjaid lehti kahjustab päike.

Täna õhtul aias.