SAKALA KÕRGUSTIKU LÄÄNE-SERV

Lemmjõele on paisutatud mitu veskijärve:

Tammeveski,

Kildu...

Kildu veskimaja.

Kildu maastik...

Metsküla.

Raudna jõgi.

Raudna ürgorg.

Org.

Metskondade maad Kõpu all...

Kunagine metsavahi-koht. Siin on huvitavaid õunapuid ja võõrliike.

Amuuri toomingas on kahjustada saanud, aga kasvatab uut elu.

Siberi kontpuu.

Hoovil on veel lisaks üksik harilik ebajasmiin.
Olen ka teistes endistes metsavahi-kohtades võõrliigist puid kohanud. Arvan, et nad tulid metsandus-koolist kaasa.

Valitud hariliku kuuse klooniarhiiv...

Ilu ei sünni patta panna.

Kõpu mõis.

Kõpu alevik.

Kõpu ürgorg.

Tagasiteel... Navesti külas põles kolm lõket; kaks mahtus pildile.

KARTUL, PLOOMID, OAD

Täna on neljapäev. Päevad on läinud vaibumise meeleolus, see on rahu. Ilmselt on see suve vaibumine. Suvel olen suvi, sügisel sügis jne; ma muutun.

Esmaspäev:

'Ando'.
Pildistades oli rahu ja lõpetuse tunne, aga kohe tuli meelde, et jaheda kevade tõttu ei tõusnud aedoad ja sinna sai hiljem kümme kartulit pandud.

'Märjamaa'. Väga hea maitsega, marmelaadlik.

'Märjamaa' on väga hea viljastaja

'Liivi kollasele munaploomile'. Olen 'Märjamaad' pookinud 'LKM'-i võrasse, sobivad väga hästi kokku, kasv on mõlemal nõrgapoolne.
Minu poogitud 'Märjamaad' on pärit Asta Kase leiust, sel on suuremad viljad, teda paljundab ka Polli Aiandusuuringute Keskuse puukool (andmed Asta Kaselt). Lisaks on mul ka omajuursed 'Märjamaad', kes on pärit erinevatest kohtadest, aga nemad ei ole veel viljunud. Ootan.
'Liivi kollaseid munaploome' on minu aias kahte moodi: ühed on kollasemad ja teised rohekamad. Pildil on rohekam variant. Kuigi kollasemad on isuäratavamad, olen siiski rohkem alal hoidnud rohekat varianti - tema saak on ühtlasem ja viljaluul pole anomaaliaid.

Teisipäev:

Mulle toodi ühe aia värvi: ees on kaks punakat alõtšat; suured on ma ei tea kes, milleski meenutavad 'Viktooriat', nad on jäänud tänavuse jaheda kasvuperioodi tõttu rohu-maiselisteks; taga on kreegid.

Kolmapäev ja täna:

Vanade seemnete topsist tärkas ainult üks hiina aster.

Aia umbsopist ledsin kitse sarve. Mismoodi see sinna sai?
Tegin dektetiivi-tööd ja tulin järeldusele - taevast sadas.

Taevast sadasid ka oaröövlid. Õhtul sätivad end kuuskedesse ja läheb lahti. Nad jõuavad minu uneajal palju. Kui õue lähen, siis kostab üks kärrr.

Ei jäänudki muud üle, riputasin oad kuurialla peitu.

Eile selekteerisin põllul ube oma loodud segaduses; olin kevadel külvanud kõiksuguse moega ube. Täna pean lemmikuks neist mükilistest noolja tipuga kaunadest võetud ube - oad (valged) on nende kõrval topsis . Ubade ilmeid on ikka rohkem, kui pildil...

TUNNIKE VÕHMAS

Võhma külje all oli Balti keti ajal inimtühi lõik - lihakombinaat haises. Veidi hiljem on Võhma jäänud ainukeseks kohaks, kus minu nina all on noaga vehitud, hirmutasid küll, ja käed külge pandud, et raha pommida, mõlemad kambad käitusid igatpidi aralt, polnud ka kohalikud, bussijaamas angeldaja tülitas käheda häälega: "Poiss, osta emale liha." See kõik oli, ja masendav töötus oli seal. Ja nad ei saanud ka minult raha.

Kui ajalugu ei vaata, siis pole ka tulevikku. Täna vaatasin sealsel näitusel pilte Võhma eelmise sajandi algupoolelt - ühel sajandialguse pildil oli rukkipõld.

Siis tuli raudteejaam... ja eksport-tapamaja...

Sel sajandil näen Võhmat ilusa pisilinnana. (Parema meelega nimetaks sellist mõõtu asulat aleviks.) Võhma on nii väike linn, et aiandusseltsi "Kanarbik" tegevus paistab kohe silma.

Täna läksin vaatasin veelkord lähemalt. Käisin "Võhma juurikat" kaemas. Ei plaaninud sealt midagi osta - vaatasin väljapanekuid ja mõtlesin. Mõtelda on mõnus.

Kõrvitsaliste näitus.

Mulle üks aednik rääkis, et aednike vaadatakse kui erilisi inimesi. Kuidagi eriliselt ebamugav hakkas, kui kahekesi, aednikud, omavahel olime. Viisin jutu mujale.

Viinamarjade kasvatamisest olen ikka aeg-ajalt mõelnud. Tänane mekkimine tekitas rohkem mõttekohti - esmalt keelel, siis maos ja siis soolestikus. Viinamarjade kavatamist hakkan nüüd põhjalikult uurima.

Teen reklaami.

Sellise ilmega taime tahan ka oma peenrasse: ilusad tugevad varred ja kena sügis-värvus, aga Neillia affinis on külmaõrn ja liiga suure kasvuga.

Käisin Võhmas jalgrattaga ja linnakese piiril põrkas minu silma väike pruun põrnikas, kui ta silmast kätte sain, siis määris sõrmed pruuni ollusega kokku. Mul kogu aeg üks silm jooksis vett seal. Ja ka üks tere jäi ütlemata. Teine kord ütlen.

-

Minu tänane magustoit: 'Noarootsi punane'. Meie oma talupoeglik maitse, see ongi mõnus. Ka ühes Võhma aias nägin ploomipuu raputamist; väike tüdruk jooksis elevuses ploomipuu all; seal oli vast mõni peenem sort.

'RED BARON'

KÕHT KORISEB

Kõht koriseb.

KARTULIKONKS

Selle kartulikonksu on teinud minu vanaisa, tema tundis rauda. Ja iga sepatöö löögi ajal tegi ta häält: khh, khh, khh, /.../. Ta tegi kõike kogu kerega; oli pikk kõhn mees, liikus väga liikuvalt.

Kui tal sepipajas spordimehest pealelööjat polnud, siis tegi(d) pealelöömist tütar(tütred), vähemalt minu ema on pealelöömist teinud. Tean, et meister näitab haamriga löögi kohta ja tugevust. Võibolla see hääl, mida vanaisa kurguga tegi, oli meistri kõne.

(Ka see korv on vanaisa tehtud ja sillutis on tema valatud.)

MADAL SÜGISASTER

Madal aster.

Minu lillendus on väiksemõõtmeline, ka minu teadmised lilledest pole kuigi suured. Ja seetõttu ma ei tea ühtegi teist püsilille, mis sobib peenart raamima.

Minu teadmised dendroloogias on päris suured, aga ma ei tea ühtegi kääbus-põõsast, millega Eesti kliimas muretult peenart raamida.

NOORE PIRNISEEMIKU JA VANA ÕUNAPUU VAHEL

See pirni-seemik ei allu mitte kuidagi kujunduslõikusele. Eelmisel aastal mõtlesin, et lasen tal vabalt kasvada, aga sel aastal vaatasin, et ladval on jällegi hea kasvuhoog, et kui ära lõikan, siis ehk läheb hoog külgokstesse. Aga ei. Ilmselt ka järgmisel aastal hakkab lõikekoha juurest uut latva kasvatama, siis tõesti enam ei kärbi. 

Lillepeenar...

'Tallinna pirnõun'.

METSALISED

Metsas on seeni ja marju kõigile. Sügis on aeg, kui minu õuele tuleb võõraid. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, kui külanaised jätavad oma jalgrattad aia äärde ja lähevad õue ümbert metsa; nii on tehtud siin juba kaugetest aegadest. Aga siiski, aegajalt kohtun ebameeldivalt käituvate inimestega; mind häirivaid inimesi on olnud enamustel aastatel.

Kõige suurem sigatsemine toimus, kui üks külajobu sõitis autoga maja eest läbi, vaatas, et peenramaa on ees, võttis korraks hoo maha ja samas andis gaasi ja sõitis üle peenarde! Nõmetsejaid ikka on. Ootasin huviga jobu tagasiteele asumist, et teen talle noomituse, aga ta jäi metsaääres kinni ja sõitis teist kaudu tagasi.

Paar aastat tagasi juhtus selline asi... värava juurde kogunesid külanaised. Samal ajal lahkus autoga minu juurest üks inimene. Mõne minuti pärast ta helistas... vaadaku ma aeda: "Aias on hulk inimesi. Nad ei läinud metsa, keerasid aeda, lähevad maja taha."
Eks nad arvasid, et peremees läks ära, et hea võimalus uudishimu rahuldada. Karjakesi ollakse julged. Sai siis küsitud: "Mida või keda otsite?"
Nad põhjendasid oma käitumist sellega, et üks inimene, kes 20 aastat tagasi suri, oli lubanud. Tore?!
Jama küll, kui minu noore ploomi otsas on ainus esimene vili ja selle võtab ära suvaline külamutt. Sama ka õunapuudega.
Nad ei saanudki aru, et imelikult käitusid; kui nad metsast tagasi tulid, sättisin ennast aiamaale, kust kõrvu kostis möla: "Ei tea, kas me siin võime liikuda?" läksid ilusa ringiga jalgratasteni. 
Eelmisel aastal ei jätnud ükski külanaine jalgratast aia najale. Nii et asjad ikka muutuvad.

See ei ole muutunud, et igal aastal on teeots autoga kinni pargitud.
Täna sõitis üks vanem mees lausa iluaeda, muidugi, ilu on suhteline, aga ikkagi. Tuli nagu Suur Sugulane keset aeda. Miks ma peaksin oma aias võõraid autosid näha tahtma. Veider. Mina ju ei pargi oma autot aleviku poodi külastades tema hoovi!
Kuidas küll inimesed mõtlevad?