Mis see nüüd oli? III - Eesti maaülikooli rektor

Mait Klaassen: laastud toovad õnne. Metsaraie taastab normaalsuse.

Ent selleks peab olema sama võimas harvesteri „teine pool” – metsaistutajad.

Metsandust süvitsi tundvaid inimesi on Eestis üksjagu. Seda enam hämmastab mind, miks ei suudeta kokku leppida uues metsanduse arengukavas. Vaidlused kisuvad juba ammu inetuks ja süüdistused on kerged tulema.

Minule, kes ma olen elukutselt hoopis teise valdkonna inimene – veterinaar –, tundub kummastav tekkinud seisukoht, et metsa juurdekasvu arvutus lasub valedel alustel (Kaido Kama: „Suurt metsavalet ei saa enam kuidagi varjata”, EPL 12.10). Metsateadlased on metsa juurdekasvu uurinud väga pikka aega, mis on fakt, ja seni on arvutused kehtinud. Kust siis nüüd tuleb uus teadmine, et senine on olnud kõik vale?

Küsin omalt poolt: millistel alustel saab kinnitada andmete usaldusväärsust? Ei piisa, kui ütled maneerlikult asjaliku näoga, et näiteks kümme aastat on naa tehtud ja muutus on tekkinud viis aastat tagasi tulnud teise metoodika tõttu. See lause ei kinnita usaldusväärsust. Ei piisa ka Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala allkirjaga väitest, kirjapilt muutmata: “Seega küsimus retsenseeritud metoodikast ei ole päris õige, olenemata sellest, millist metoodikat kasutades on olulisem õigete sisendite saamine ja õige kasutus.” Sellises vastuses ei mõisteta, et retsenseeritud metoodikad on aluseks, et hinnata üldse sisendite õigsust ja õiget kasutamist. Ise teen, ise kontrollin - ei ole sõltumatu hinnang millest lähtuda andmete õigsuse osas.

Mind üllatab "Päevalehe" valik, ja need rasvased suunanupud. Kas tõesti on päevaleht võtnud nõuks peenel moel võimendada rektori infantiilsust? Tore oleks, kui akadeemilise asutuse juht kaitseks oma töötajaid teaduslikkuse alustel, aga ei. Ju tal on siis kopp ees oma töötajatest, sest kriitilisi signaale tuleb paremalt ja vaskult, ülevalt ja alt. Aga miks siis ka ennast ohvriks tuua? Ju on tegu aumehega, seda kõige siiramas mõttes.  

Mõned tekstilõigud viitavad maaülikooli raske-kahurväele, millega Klaassen siis opereerib. Kuidas teisiti - nii on normaalne. Aga usust siiski ei piisa.

Mul tuli meelde, et eelmisel aastal pildistasin Järvselja ürgmetsa. Ürgmetsa kvartal on üpris pisike ja asetseb ümbritsevast kaitsevööndist kõrgemal kallakulisel nõlval. Kaitsevöönd on soine ja selles on tõesti langenud puude kogumikke, sest kasvukoha pinnaselähedane veerežiim mängib oma rolli. Aga otsustage piltide järgi lahkesti ise, kas hooldamata vana mets on praktiliselt läbimatu?

Kaitsevöönd.

Soine kaitsevöönd... selline mets on läbimatu väga paksule või laisale inimesele kes ei jaksa või ei viitsi jalgu tõsta.

Ürgmetsa kvartal:

Jätkan piltidega vanadest metsadest. Kahjuks on ilusad vanad kuusikud kõik maha raiutud. Suvisest kuusikute jahedusest ja kuusikute erilisest linnustikust on vaid nostalgilised mälestused.

Vähemalt 130 aastane männik.

-

Elujõuline vana mets. Ökosüsteem.

Miski ei viita hävingule või raisku minemisele. Aga tegu on viimase riismega.

-

-

See on üks väike metsariba raiesmike vahel. Siin on näha, millist metsa karu eelistab. Ja ümber kukkunud kuusk on talle parim talvekorter.

Karu jäljed.

Karu mets. Siin on puude peamine ümberkukkumise põhjustaja lageraielankidelt puhuv tuul.

-

See mets ei jäe Järvselja ürgmetsa kvartalist väga kaugele; metsal vanust sama palju, aga veerežiim on puudele oluliselt soodsam. Inimese mõju sellele metsale võib hinnata nii ja naa.

-