pühapäev, 23. september 2018

(Digi)fotograafiast


Olen hariduselt fotograaf. Ma ei oota kunagi head fotot, siiski, mõnikord olen vaadanud pilvi/valgust ja kahju tundnud, et pole olnud võimalust fotoaparaadiga hulkuma minna. Aga ma ei jahi pilte. Pildid kukkugu varukast. Imestan, kui loodusfoto-konkursi žürii hindab suure vaevaga sündinud pilte, põhjendavad töökusega I, II ja III kohta, see on äärmuslus.

Kui 5 aastat tagasi digifotoka ostsin, tegin eelnevalt põhjaliku eeltöö, peamine kriteerium oli, et aparaat pintsaku taskusse mahuks, hindasin objektiivide tööd ja pildi hele-tumeduse ülemineku võimekust, lisaks pidasin vajalikuks liigutatavat ekraani. Teine kalkulatsioon oli hinna oma. Enda maitsele vastav, taskusse mahtuv pannkookobjektiiviga hübriidkaamera komplekt maksab tänaseid hindu vaadates 918-1248 €; aga ostsin siiski poole odavama, 500 €-se Nikon'i kompaktkaamera, sain üle veerandi hinnaalandust, mis kinnitas ka valikut, 700 € juures oleksin võibolla läinud teist teed.
Vaatasin kompaktkaamerate tänast valikut... praegu vastab sarnasele valikule veidi üle 500 €-ne Sony DSC-RX100 varasem arendus (pean oluliseks ekraani pööramise võimalust, siis saab kõhult kadreerida), aga nüüd ostaks ilmselt kaks korda kallima kaamera - pannkookobjektiiviga (normaalobjektiiv) hübriidkaamera komplekti Fujifilm'i valikust, kust silmasin ka 5 aastat tagasi, või Canoni hübriidkaamera makroobjektiiviga (normaal).

Veidi ka Nikoniusust. Mulle meeldib Nikoni'i JPEG, see on konkurentide omast (justkui) tonaalsem.

RAW-sse pildistan väga harva, ainult siis, kui soovin ühtlustada taeva ja maa joonistavust. Ma ei näe vajadust kuhjata mahukaid faile ja nende sügamine on tüütu. Nii pildistangi peamiselt JPEG-sse; valguse temperatuuri sätib Auto 2 (warm lighting); säriaja ja ava panen käsitsi - olen kaamera ekraani enda silma järgi sättinud ja harjunud teda erinevates valgusoludes kriitiliselt nägema.


-

Mõni järeltöötlemata JPEG ajaloost:

  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar