Olen oma aias alles hoidnud välimuselt vähemisuäratavamat veidi rohekama jumega 'Liivi kollast munaploomi', sest tema viljad on ühtlasema kvaliteediga, kollasemas variandis esines tihti lõhkist luud. Sel aastal on 'LKM'i viljad põua tõttu väiksed.
'Märjamaa' maitse on väga hea, meeldiva vürtsiga.
Nende kolme kõige külmakindlama sordi puuduseks on ainult üks asi, nimelt, nende valmimisaeg kattub.
Aias on ka gramm hilisem 'Emma Leppermann', aga tema maitse on keskpärane ja pärast viljakat aastat on ta väga külmaõrn, olen ta võra vist kolm korda taastanud - seetõttu poleks teda tarvis mainidagi.
Ja siis on üks Asta Kase nimeta aretis, kes paistab silma omapärase kasvu ja lehestikuga, kasv kõrge-tugev ja lehestik meenutab kreegi oma, väheldase suurusega vili on välimuselt 'Emma Lepermanni' kanti, maitse ei midagi erilist, saagikus on olnud väga väike, lehetäid on puud kõvasti kahjustanud. Ilmselt likvideerin aretise enda aiast.
Siin aias pidas vastu kõrge vanuseni 'Wilhelmine Späth', aga ta võra kujunes pea 2 meetrise tüvega, mille otsas tutt, lõpuks vajus puu aia peale ja see hõõrus tüve katki; 'WS'-i viljad on kütkestavalt tume-tume sinakaslillad, viljal iseloomulik sügav vagu. Maitse jäi enamikel aastatel kahjuks keskpäraseks, sooja suve vürtsikust välja ei kujunenud.
Ja kunagi tõin Saaremaalt ühe suureviljalise kreegi, aga üllatuseks tema ei kodunenud, paar vilja noorelt puult sain.
Ja vana-vanemate aegse 'Pärnu sinise' ilmega juurevõsusi ajava tihniku olen aja jooksul ära kaotanud - väga keskpärane maitse ja väike saagikus, kuigi kasvas tolmuandja taustaks.
Katsetan veel kahe hilisema sordiga, üks USA-st, teine Saaremaalt, eks näis.
Sellised võrdlevad postitused on minu meelest väga informatiivsed. Aitäh. :)
VastaKustuta