kolmapäev, 14. juuni 2017

Üks kõrvaline kant; üldse mitte kõrvaline

Tegin täna rattatiiru; vaatasin vanu kohti ja uusi. Vanad kohad on tegelikult alati uued.

Blogisid vaadates hakkavad silma punased ebakäbid ja käbid. Ka oma aias silman harilikul kuusel punaseid käbid. Aga mälus oli ka pilt rohelistest käbidest, mis tegelikult vaat et erilisem pilt.

Tavaline punane käbi; juba kahvatumaks muutumas.

Tee.

Lehiste sees on ka üks siberi nulg.

Pihlakas, mänd ja kask. Kõik on olemas.

Hariliku kuuse kõrge hekk on kindel külma põhjatuule eest kaitsja. Ja ilus.

Viirpuuhekk pakub varju lõhkuva tuule eest.

Lodjapuu.

Varemerohi.

Astelpaju. 

Harilik sarapuu.

Kuusehekk.

Traat ümber dinosaurus-õunapuu viib mõttele, et tegu on väärt sordiga, miks muidu püüti puu harusi laiali vajumast hoida... on põhjust siia hiljem uuesti tulla.

Hiiglane-õunapuu.

Suvehaku roheline.


2 kommentaari:

  1. See on vahva, kuidas mõned aiataimed kestavad vanades ja muidu hääbuvates aedades aegu ja aegu. Nende puhul haaravad mind alati vastakad tunded - ühtpidi tahaks neid tõtata päästma, kuid teisalt on nad ju siiani vastu pidanud ning väga halvasti ei saagi nendega olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peenras muutuks nii mõnigi neist liiga laiutavaks või tüütuks umbrohuks; jumikas ja see valgetriibuline kõrreline.

      Kustuta