Pilte netiavarusest... olen oma mälu toetamiseks võõraid pilte kogunud aga viiteid, mida tahaks siia juurde lisada, on meeles puudulikult. Aga kui nad pakuvad inspiratsiooni, siis on hästi. Mulle pakuvad.
http://www.dejonckheere-gallery.com/fr/Govaerts_Abraham
Vertumnus ja Pomona, Abraham Govaerts (1589-1626), 37,5x54 cm, 1620.
?
Vertumnuse ja Pomona lugu on lugu Rooma mütoloogiast.
V. on aastaaegade, taimede arenemise, muutuste, aedade, põldude - aednike, põllumeeste ja saakide jumal. Vertumnuse pidupäev on 13. augustil. V-le anti esimene vili aiast ja lillevanikuid.
P. on viljapuuaedade jumalanna.
Pomona oli ilus naine, kes ei tahtnud ennast ühegi mehega siduda, meeste jaoks oli tema aed lukus. Aga Vertumnus ei leppinud Pomona keeldumisega. Esialgu käis Vertumnus Pomonat piilumas kapsa, kõrvitsa ja nii edasi ja jõe ääres joomas käiva koera kujul... kuni tuli lõpuks mõttele, et külastab Pomonat vana naise kujul.
Pomona lasi vana naise oma aeda, nad istusid jalaka alla, kus vana naine osutas Pomona hoole all kasvavale viljadest lookas viinapuule, et näe, kui poleks seda jalakat mille toel viinamarjad on, oleksid marjakobarad maas ja tallatud, näe... nad vajavad teineteist, niisamuti on inimestega.
Vana naine rääkis lisaks ka päris himsaid lugusi kõrkusest ja üksindusest... ja et paha vastu aitaks südame avamine ülipaslikule noormehele, Vertumnusele. Jutu lõpul lahkumisele sättides tuli kerge tuulehoog ja lükkas vana naise peast rätiku, Pomona ees seisis Vertumnus. Selle asemel et Vertumnuse eest ära joosta heitis Pomona temaga ühte.
Selline lihtne lugu vanadest jumalustest, mis on minu poolt väga üldistavalt edasi antud.
?
?
Su postitus äratas mõtteid, mis kommentaaridesse ei mahu
VastaKustutaIkka peab mõttemaailma tuulutama ja mujal maailmas toimuvat piiluma. Tore lugu.
VastaKustuta