LENINI ORDENIGA MUFFINID!?
Leidsin sügavast kogukast köögikapist Lenini ordeniga V. I. Lenini nimelise Donetski soodatehase toodangut. Sooda on mõeldud kondiitritoodetesse ja vee mineraliseerimiseks. Kuna tootmise aega ei ole märgitud, siis järeldan, et tegu on sama igavese asjaga nagu Kremli muumia. Õudusjutt... ja mis Donetskis praegu toimub. Katsun siiski muule mõelda... sooda pakk maksab 5 kopikat. Minu lapsepõlves maksis väike sai "Moositasku" sama palju; ühe tühja limonaadipudeli eest sai, kui ma ei eksi, kaks väikest saia, või sai kahe tühja pudeli eest 3 väikest saia ja 1 kopika tagasi. Vist oli nii, et väike pudel maksis 8 kopikat ja suur pudel 10 kopikat. Kahe tühja limonaadipudeli eest sai ühe limonaadi. Lapsena lavkal käies oli mul vanaema punutud väike võrkkott, kuhu mahtus 6 pudelit limonaadi (meil müüdi väikstes pudelites), see oli nädala kogus, vist iga kord mõtlesin, et üks pudel päevas, aga tegelikult oli kolmandal päeval kõik juba otsas. Minu lemmiklimonaad oli "Düšess"- ei olnud läägelt magus.
Siis läksid mõtted inimeste peale, kes lavkal käisid. Osteti loomadele suurte kartulikottidega leiba; vormileib vist maksis 14 kopikat, seda mida endale toiduks osteti maksis vist 16 kopikat. Korraks käis peast läbi number 40, vast nii palju ikka korraga ei ostetud, aga Ärni käis lavkal käruga ja Ellenil oli leivakott jalgratta pulgal. Meie kõrvaline küla oli lavka viimane peatuspunkt; ilmselt oli lavkamehel inimeste soovid teada ja jagas kaupa tellimise järgi; aga vahest oli leiba nõutust vähem, siis külarahvas jagas leibu sõbralikult: sulle nii palu ja... . Lavkal ei müüdud (hapu)koort; tol ajal oli maal palju ühelehmapidajaid, ju siis nõudlust polnud; aga meil oli koduloomadest ainult utt kahe talledega. Nii pidime hapukoort lavkamehe käest eraldi tellima; arvan, et lõpuks oli ikka rohkem hapukoore tahtjaid. Tänapäeval tarbib vist kogu sealne küla poepiima; igatahes kui seal mõni aeg tagasi külas käisin, siis pakuti piima kilekotist; esimese hooga oli võõrastav. Niipalju siis soodast.
On sul vast sügavad kapid :) Kui me suvel maal mamma juures olime, siis käisime 5 km kaugusele külapoodi ja hiljem uuemasse 3 km kaugusele. Kui sama palju vastassuunda minna, siis oli ka lavka võimalus aga millegipärast armastas mamma poodi rohkem. Leiba vedasime seljakottidega. Mamma, õde ja mina. Mina ikka vähem, olin veel väikene. Pidupäev oli siis kui poes müüdi saiakesi. Ega saigi tavaline polnud. Poejärgne maius oli värske sai, mille sisse Komeedikommi tükid ja punased sõstrad said topitud :D
VastaKustutaMeil käis ka lavka. Nõukaaja lõpuks oli külla jäänud alla kümne inimese, kõik pensionärid ja iganädalane lavka oli siis kokkusaamiskoht.
VastaKustutaMida osteti, ei mäleta, minu jaoks on toit alati väga ebahuvitav teema olnud.
Linnainimesena ma ei teadnud lavkast midagi. Suviti sugulaste juures külas olles käisime külapoes küll. Millegipärast ei hoolinud maalapsed heast maapiimast, küll aga limonaadist. Üht-teist meenub mullegi. Kõige rohkem meeldis mulle võimasin ja see kodune või ja võipiim olid üle kõige maailmas, viimane ei sarnanenud sugugi praegusele petile.
VastaKustutaPraegusele petile lisatakse kooritud piima; polegi päris pett ja pastöriseerimine lisab nagu kõrbend maitset juurde. Minu varane lapsepõlv möödus väga luksuslikult: teise päeva või oli juba vanaks läinud ja tagandjärgi mõeldes... millise hea kraami juures sai veel nina kirtsutatud.
KustutaKa meil käis maal lavka. Kuna käis kord nädalas, siis osteti tavaliselt 20 leiba. Parematel aegadel käis isegi 2 korda nädalas. Oli küla ainuke suhtluskoht ja kõige kaugemalt käidi 2 km kauguselt. Küla oli siis veel elus ja koos oli tavaliselt 9 talu rahvas. Talvel ja külmaga istuti vanaisa suures köögis. Külajutud olid väga huvitavad. Minu lemmikmaius oli pastilaa, aga seda sai haruharva. Tavaliselt osteti lapsele maiuseks küpsist, Annekese šokolaad, mingeid moosisisuga komme, Komeeti või magusat saia. Stagnaaja sardellid olid maailma kõige paremad. Hiljem pole selliseid saanud.
VastaKustutaPeenemaks peeti nn "põrandaleiba" ja seda osteti inimeste toiduks, aga minu meelest ei kõlvanud see üldse süüa. Kõige parem oli ikka see neljakandiline "seakeeks".
Põrandaleiva maik olenes tehasest. Saaremaal oli peenleib väga hea, aga mandrileival oli nagu koppind maitse juures, teised leivad olid lihtsalt hapud plönnid. Siiski, enne Türi leivatehase sulgemist küpsetati uutes ahjudes väga-väga head peenleiba, suured leivad olid; nii head leiba pole enam saanudki.
Kustuta