SIISKI RAHUTUS

Käisin täna õunapuude pookeoksi toomas. Nüüd on kõik paberile märgitud soovid täidetud. Rahu on. Aga küll tuleb uusi soove; tänagi nägin õunapuid keda tahaks ka saagiga näha. Ja siiski-siiski on mu peas kaardistatud mitu Eestis haruldast õunasorti, mis tekitavad pisut rahutust - mõistus aitab rahuneda. Mõtlen, et vähesed inimesed väärtustavad sortide mitmekesisust ja nii võivad need kaduda, pealegi suur enamus minu külastatud aedadest on juba ammu omapead. (Ei tihka mina inimestega aedadesse minna, kuigi vahetevahel olen neisse läinud ja rikkamaks saanud.) Miskipärast on viljapuud minu hinge peal. Aga mul pole ju neid kõiki vaja!

Käisin ka ühes kõrvalises kohas. Vihmane kõle ilm oli. Pildistada oli väga ebamugav... pidin kehaga taevast viskavat vett varjama, vihmavari oli kodus.

Nii suuri märtsikellukesi polegi näinud.

Tiigid.

Mis männid need on? Ei taibanud puude alt okkaid vaadata. Nende siluetis on seedermännilikkust. Mõni teine kord vaatan lähemalt (kui tekib uudishimu). Võõramaised on võõramaised.