kolmapäev, 29. september 2021

Kaks päikeseküllast päeva Läänemaa aedades

Aiad 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11.
Sügis ja õunapuud.

'Vaarikõun'.

Kasari sild ja jõgi.


Kasari küla:
pihlakas,

õunapuu,

kibuvits ja teised...


Kasari lumm.

Kasari.

Teise päeva hommik:

Päeval käisin Kirbla vanal surnuaial.
Kõlksutasin siin mõtteid "Heast avalikust ruumist". On kohalike valimiste aeg... siis tulevad absurdid ja saamatused reljeefsemalt esile, eriti külapoliitikute esituses. Võtame näiteks Tiina Lobja; ta esitab Lihulasse muinsuskaitsenõuetega vastuolus olevat "Hõbelauku". Millest siis Lobja aru ei saa? Tuleb välja, et tegu on pehmelt öeldes labase (lihtsameelse) inimesega, vaatamata sellele, et enamik plaanide tärne on siiski mõistlikud, kuigi võib tekkitada valgusreostus ja parklate laiendamise soov kisub hulluse kanti, ja vene kirikusse tuleb galerii - paneb mõtlema Lihula kultuurimaja ja veel mõne teise hoone "ülemehitatusest".

Üldine heakord eeldab kultuuri mõistmist. Mõismatuse näiteks võtame lagedale Läänemaale omased väikste teede äärsed puud, kes viimase mõne aastaga on "teehoolduse" sildi all tüügastatud, ilmselt on läinud "metsikult võsa"(tsitaat Mikk Pikkmetsalt) nime all kohalikesse raskestimajandatavatesse katlamajadesse. Huvitav, et aianduse arengut koduaedades mõistetakse, aga (kultuur)maastike (romantilist) kultuuri mitte. Puisniitudest ma hetkel ei kirjuta.

Millega on tegeletud Kirbla vanal surnuaial? Millest räägivad meile sireli ja läätspuude kraapivad tüükad ja uus võsa?


Kirbla küla maastik - mulle meeldib see muld:

Aed "nr. 4" Seira külas.

Pealelõunal tegin ka väikse retke Kasari kivikülvile. Olin seda senini ainult eemalt silmanud, jalutuskäigud Keskkülla ja Kasarisse on pea alati ööeelses pimeduses lõppenud, mil tee on orjentiir.
Samas, karjamaal olid ka veised. Arvasin, et aiman nende tegevust ette, lasin kummikuid lakkuda... olen lehmadega küll ja küll kokku puutunud, aga korraks siiski tekkis paanika, kui komistasin sunnitud tagasivaate pärast tarnamätta taha ja minu kere käis puusani maha, hiljem tundsin, et olin nimetisõrme kere raskuse hoidmisel üle hinnanud, valutab praegugi. Aga püksid väga mustaks ei saanud ja kaaslased läksid tagasi kõrgemale rohumaale; karjamaa mulku saatsid mind vaid kaks pruuni.

Õhtu Kasari ääres:

Ööseks kogunevad kuldnokad jõe pilliroogu...


teisipäev, 21. september 2021

Käisin metsas.
Kogu aja sajas väheke vihma. Polnud ammu üht üle raba tulemise võimalust kasutanud. On lühike tee, peab teadma kohta kust ära pöörata, et mitte vesistesse kohtadesse lõksu minna.

Ausõna, ma ei plaaninud marju korjata; aga kuidas sa lähed siit...




pühapäev, 12. september 2021

Minu lemmikaeg on kartulivõtuaeg

Eile oli võrratu soe päev; võtsin odenvaldid ära; saak keskmine. Enne vaatasin veel rohumaale:
Ämblikud tegid õhusõitu.


Mulle toodi tutvumiseks üht õunaleidu. Ilusad puhtad õunad, mahlakad magushapud, suurus keskmisest alla poole, aga viljaliha on kargelt pehme.


Eile käisin ka põgusalt ühest õunaiast läbi. Aga kuna polnud õunte jaoks kotti ja ka aega, siis jäi käik väga põgusalt ülevaatlikuks. Aga öösel vaatasin ilmaportaali, et millal vihmaauk on, et käin aias põhjalikumalt ära. Ärkasin varakult ja lasin üldse mitte ilmaportaalis ennustatud kaks päris tugevat vihmasabinat mööda ja läksin sinna õunaaeda. Võrratu ilm: udu, kõrge hein tegi püksid märjaks, aga huvitav oli. Mõõtsin Kaardirakendustest, et kui suur minu õunaaedade ring tuleb, on 50 km läbimõõduga, pindala võrreldav praeguse Läänemaa ja Põlvamaaga, Hiiumaa jääb merelõigete tõttu pisut väiksemaks ja ring lõikub nelja maakonnaga: Järva-, Jõgeva-, Viljandi- ja Pärnumaaga.
Pildil on vasakault päripäeva:
'600-grammine Antonovka', nüüd vaatan, et oleks pidanud iseloomulikumad viljad valima, antonovkaid olen kohanud kolme varianti: 1) pildil olev variant on eristatav suuremate viljade poolest, valmivad teistest varem, puud on suure kasvuga ja iseloomulikult vähemsaagikad, 2) see kõige tavalisem ja kõige vürtsikam ja 3) 'Valge Antonovka' kaht puud olen kohanud ühes sortiderikkas aias, on sama saagikas nagu kõige tavalisem, viljad on aga ühtlikumad, kahjuks vähemvürtsikad.
'Serika' - roosa variant, üldse olen kohanud 3-4 'Serinka' varianti: hele valkjas-kollakas-roheline põhivärv kaetud punaste hajuvate (laiemate) triipudega ja valkjas-rohekas põhivärv kaetud kitsaste roosakate triipudega ja heleroheline põhivärv kaetud terrakota-karva värviga, viimased on minu jaoks kõige meeldivamad.
'Pärnu tuviõun' - sel aastal naudin magusanoodiga vilju; sordi puuduseks loen hea maitse lühikest kestvust, varsti on nad kehva maitsega.
'Paide taliõuna'? punane kloon.
All keskel viis vilja on kahelt kännuvõsust kasvanud puult; viljakad puud ja täitsa hea maiguga, mõlemal mure viljaliha, heledal-munajal mahlakam-renetilikum.