Eile. Üleeile vaatasin uue aasta tervituseks tulevärki, heldus käis peal, et soovitakse head ja loodetakse head. Lootsin, et uuest aastast suudan varem magama jääda, aga ei, peale 2,5 tunnist voodis vähklemist asusin raamaturiiulit korrastama. Arvasin, et saan vaksa jagu ruumi juurde ja toa keskelt laualt ühe raamatuvirna vähemaks. Aga ei raatsinud vähest jaapani kirjandust ja vähest Kõivu ja vähest Vahingut pööningukirjanduse hulka paigutada, täna "Endspieli" panin. Aga esimesel panin vaid ühe filosoofiaraamatu. Esimese hommikul võtsin ka Flaubertist sõõmu ja jäin mõju alla. Nii olen mõne päeva kõlksutanud mõtet auahnusest... . Miskipärast meenus poolunes üks 15 aasta tagune juhtum, mida rohmakal moel ka täna A-le jutustasin. Töötasin alla miinimum tunnitasu eest ühes asutuses, maksti ümbrikus. Töö konti ei murdnud. Töö käis küllalt juhuslike vahetuste kaupa. Kutsusin ka tööta sõbra sinna. Aga ma ei jätnud ühegi kolleegi nime meelde ja ei mõelnud ka tööl toimuva meelde jätmise peale, sõbra nime muidugi teadsin. Aga ühel esmaspäeval, pärast meeldivat ja meeldejäävat nädalavahetuse retke olin olukorras, kus pidin selgitama enda töö vahetuse üle andmist. Ja mulle ei meenunud mitte midagi (vajalikku), välja tuli, et ma ei tea kellegi nime, ka bossi oma, seda peeti muidugi arrogantsuseks. No kuidas saab nii olla, et midagi ei mäleta! Aga saab... kui puudub ambitsioonikus. Ka sõber kannatas minu mälu valiklikkuse tõttu. Alles jupp aega hiljem tuli asja nüanss meelde, aga siis polnud sellest enam tolku.
Eile oli aias mulle meeldiv talveilm, aga lagedal puhus põhjakaare tuul jahedalt hõlmade vahele, kuigi oli +1.
Täna oli kraad jahedam, aga igati mõnus. Tegin väikse jalutuskäigu ühe metsatukani ja põldudel.
Hunt.
