Vihkan, kui teles või kus iganes heieta-ta-ta-kse Ida-Virumaa-Mulgi- Saare jne maitsetest, kohutav on vaadata juutuubi kontenti toidu suhuviskamisest ja mälumisest... miks küll objektiiv endile näkku suunatakse, minuga saab rääkida suus toidu süljega segamata, olen aupaklik-kannatlik. Viimati istus üks koerakesega paar Viljandi moodsas kohvikus, mõnikord pole seal õhku hingamiseks... viimati õhku oli, aga kõrvallaua proua otsustas ainult siis rääkida, kui toit suus, oli nagu tänavaetenduse karikatuurne nöörist tõmmatav nukk, ja mul oli veitsa õudne olla, kuigi paar oli koeraga jalutamiseks ideaalses rõivastuses ja nende silmavaade populaarteaduslik.
Juurpeterselle on külmani võtta, ja parim ketšup on oma tehtud, ei mingit tärkliseliimipotškut.
Pecorino Romano on minu lemmik, seda ka soolase suutäiena valikuvaagnal - asendab kuivatatud räime.
Osa pastaroa põhjast; õnneks on maapoodi tulnud müügile ka 20% toidukoor, mis on palju parem 35% vahukoorest.
.jpeg)
Mõned päevad tagasi vaatasin enda loodud võileiva kombot. Heleroheline ja roosa sobivad, aga oli timmimist vaja. Olen tavaliselt retseptides olnud üldsõnaline, sest pea alati katsetan, aga seekord olen enam-vähem täpne.
Kaks kahvliga purustatud (üle keskmise suurusega) üliküpset Iisraeli avokaadot, 75 g seedermänni seemneid, küüs purustatud küüslauku, jahvatatud valget pipart (tunde järgi), ligi 400 grammine külmsuitsu-skumbria ja tötrts-törts hapukoort.
Sibulad katteks on marineeritud roosad šarlott-sibulad, kui kasutada heledaid äädikaid, siidri või valgeveini äädikat, siis sibula roosa jääb puhas ja võimendub seismisel, aga viimati proovisin riisiäädika ja vaarikamaitselise äädikaka seguguga, törts mett ja vett lisaks, maitse ülihea, kerge ja väskendav.
Oluline on, et skumbria tugevat maisest rikastaks avakaado ja seedermänni seemnete vaigune hõrk. Leib ja või.
