Neljapäev, 19. mai 2022

Kevad on pikk

Viimase üheksa aasta aiapäevikuid sirvides näen ja tean, et sel aastal pole kevadist soojalainet. Võib ka hea olla. Igatahes toomingas alles alustab ja ööbikud triosse end sättinud veel pole. Mis lindudesse puutub, siis juba viimased kakskümmend aastat on katastroof olnud; pean silmas just röövlinde. Kui tavaline oli omal ajal kanakull! Elan raba serval. Nüüd on ime, kui täna 8 kilomeetrit kodust eemal teda kuulsin. Lapsepõlv tuli meelde.

Aga aias läbeb nagu ikka, kuidas tõukad. Juhuslikult leitud varasema õitsemisega poeedinartsiss. Maailma-kirjandust uurides, siis temal on ka nimi. Uurige!

Minu huvi on olnud seemnetest puid kavatada. Siin on üheemakaline viirpuu.

Käisin korra veel seenel; elamusel.


Aias.

See priimula on leitud ühe väikelinna lähedalt jäätmaalt; rohkem levinud ja lopsakam oli seal valkjaskollane, kes sai samuti toodud, aga kunagi tahtsin "varjupeenras" lihtsaid värve: kollast, valget, helesinist. Nüüd olen lillepeenardest peaaegu loobunud. Kollase priimula panin ümber siia-sinna pargi vööndisse.

Linnud, nagu ikka. Ma ei tea, kelle muna. Ehk suur-kirjurähn?

Ja inimesed, nagu ikka. Loll on lugeda heakorra kampaaniatest; tavaliselt satub rämps minu aia taha järgmisel päeval, või siis valla aastateo varahommikul. Eelmisel aastal otsustasin tähelepanelikumalt soditajaid jälgida, sest kartsin, et teen esmahinnangu põhjal liiga võõrtööjõule. Kartus oli õige; selliseid toiduümbriseid viskas kombaini aknast välja kohalik tööjõud.

Ka täna käisin uitamas, aga pisut kaugemal; linnud laulavad.

Seal vanas talukohas olen juba aastaid tagasi pajude õitsemise ajal üht priimulat märganud; selline ta siis on.

Mida veel tahta?

Liik, hiigel-elupuu on siit kadunud, isegi mõhnalist tüve ei leidnud (foto on mul olemas); võibolla on läinud puusepa saagiks.

Hall nulg.

Fookusest väljas pilt.

Viimased sinililled ja ülased.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar