Praegu on nii ilusad ilmad. Tegin eile aedade tuuri; otsisin sügisõuna-sorte ja nautisin tuulevaikset ilma. Rattaga on mõnus sõita.
Suur aed. Aias oli tunda mitu kraadi soojemat kliimat; lauge lõunakallak; puudega ümbritsetud tuuletu mikrokliima.
Muld on siin õunapuude jaoks parim: neutraalne tüse muld suhteliselt õhukesel paepealsel moreenil - täpselt paras - see on parim muld viljapuude ja köögivilja kasvatamiseks. Aga siin, Kesk-Eestis on üks suur aga puuviljanduses - kant on karmide talvedega. Nõnda võibki siin näha peaaegu ainult õunapuid; pirnipuud ja ploomipuud on haruldused.
Kaunilt värvunud ja suurte viljadega 'Suislepp' on juba kõik viljad maha kukutanud.
Parempoolne puu 'Liivi sibulõuna' kõrval on saagikas ja hästi-värvuv 'Sügisjoonik' ('Streifling Herbst').
Lilleaed.
Kaks nulgu. Liiga tihti näen aedades rääbakaks kasvanud nulge ja võõramaiseid mände; ei ole arvestatud nende valgus-lembusega. Kahju inimesest, kui ta on kalli hinnaga ostetud nulgude posu suurte puude alla istutanud. Isegi pargiaednikuid olen näinud puusse pannuna. Või istutatakse juba olemasolevate ilusate puude ette (pargivälu serva) puid juurde... ehk siis istutatakse linnakese viimane pargivälu täis "mälestuspuid" - pargivälu on mõttega koht, et anda parki valgust ja pakkuda vaadete vaheldust - mõte võiks jääda.
Nulg.
Kuuskede ja hõbepaju kontrast.
Suur aed.
See on karstilehter.
Seest näeb ta välja selline. Kivide vahelt vaatas mind tükk aega nirk. Loomad on inimestest ilusamad. Karstilehtri serva on valatud põllult koristatud kive.
-
Harilik elupuu aiamüürina; huvitav on vaadata, et kuidas välja näeb.
Seda aeda nägin esimest korda 25 aastat tagasi ja teiselt poolt. Teiselt poolt on aia tagataust silmapiirini lage. Siis olid lehtpuud siberi nulu sambast suhteliselt madalamad. Nulu sammas mõjus kummastavalt. Nüüd vaatan puud kui eesti talukultuuri üht osa.
-
Veel üks aed.
-
Ja veel üks aed.
-
See on üks osa selle päeva õunanäitusest: esimene rida ülevalt alla (4 õuna) - 'Serinka', siis mingi ilmselt uuem sort (6 õuna), esindab vast Pollis tehtut, igava maitsega õun - vesine, ilma eriliste hapete ja suhkruteta, 'Meelise' tüüpi, võibolla tema; teise rea alumine üksik õun on üleküps 'Krügeri tuviõun'; kolmanda rea alumised 4 õuna on 'Martsipanid'; 4-5 rida on 'Suislepad' (osa on väga hästi värvunud); siis tuleb kehva kasvukoha tõttu tippmaitset saavutamata kolm rida 'Sügisdessertõunu' ja tooreid 'Krameri tuviõunu' veidi segamini; väiksed vissid vahepeal on 'Liivi kuldrenetid' - ei sobi neile savine-külm-niiske muld; lõpupäis - 'Sügisjoonikud'.
-
Sõitsin läbi 8 külast ja 1 alevikust. Vaatasin, et aedades, kus veel alles hiljuti olid liilia-mäed, on nüüd tüükad ning tühjus ning lillepuhmad murudes on väga kõledaks muutunud. See oli nüüd sissejuhatuseks, et oma pisikesel lillepeenral teiste arvelt paremini lasta silma paista. Andestage mulle see alatu võte. Olen uhke oma kikkis kõrvadega lillepeenra üle. Ilmselt on uhke olemise põhjus see, et ta on üks peenar, tõesti, üks peenar.
Minu aia muld on viljapuude kasvatamiseks liiga kerge. Aed on liivase koha peal. Pae lavasaare serva taha on jääaja taandudes peatuma jäänud jää-lahmakad, kust siis liiv pärit on; selline ala on väike koht; naabrimees, kes paesaarest kaugemal elab, tassis oma aiamaale liiva, et muidu liiga külm, märg, savine. Paesaarel aga kipub maa põua all kannatama. Kuidas kellelgi. On nagu on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar