Jaanilaupäeva õhtul viibisin kaks tundi Haapsalus; ekspromt tulin, kui nägin peatus.ee-s õhtupoolset viie ja poole tunnist võimalust siis muigasin, hea muie oli, ise poleks sellist varianti mõelnud, plaanisin järgmist päeva, aga miks mitte nõnda. Nii tegin tiiru ilusas linnas.
Haapsalu piiskopilinnus.
Promenaad.
Raudtee jaamahoone. Haapsalus on palju roose.
Igatpidi peegelpilti pöördunud reisiplaan viis jaanitulele; väike lõke.
Südaöö.
-
Järgmisel päeval käisime Virtsus.
Mis ma seal siis nägin? Inimesed naeratasid ja ütlesid tere; tuli meelde Saaremaa koduküla, kus kõigile öeldi tere ja kontrast Kesk-Eesti küladega, milledes söukest kommet pole.
Kunagise regulaarpargi värav.
Pargist kirdes asus mõisa tarbeaed ja mõisavalitseja maja. 10 viimast aastat on seal toimetanud üks saksa perekond. Neil me külas käisimegi, sest A. jutud sealsest toimetamisest tekitasid minus suurt huvi. Jah, mu silmad särasid seal. Olen nüüd oluliselt rikkam.
Mõistate.
Mõisa viljapuuaed on sarnane kultuuriväärtus nagu mõisa park. Hea on, kui seda mõistetakse. Küündimatu heakorratöö osutub ikka ja jälle kultuuriväärtuse hävitamiseks. Mainin viimast asja seepärast, et olen korduvalt näinud heakorravajadust põhjuseks tuues väärtuste hävitamist. Arengut ei takista üks näiliselt hooldamata vana viljapuuaed, vaid hoopis väärtuste hindamise suutmatus, näiteks, kui me ei oska lugeda, või tekstist aru ei saa, siis on ootus meie arengule madal.
Puhtu pargi jaoks jäi põgusalt aega.
Käbi on... “Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”
Olingi peaaegu unustanud päris maitsega munad; neid nähes hakkas suu vett jooksma; maitstes muutusin emotsionaalseks.
-
Pedagogicuse aed:
-
Ülejõe arhitektuur ja aiad sisustasid giidiga öötunni ja suurem velotiir õhtu, mõni pilt õhtust:
