Sügis

Jällekord olen öö inimeseks hakanud. Seetõttu on päev lühike, ainult kustuv. Kella ka keerati... õue vaataja ajab täitsa segadusse. Nüüd on kaks õhtut olnud soojad ja niisked; hea õhk pimedas jalutamiseks; hea hingata ja pead värskendada. Nii kirjutasin kaks päeva tagasi.

Valitud seemikule on siin lisaks seitse pirnisorti. Seetõttu on sügisvärv mitmekesine. Lapsena aiandusraamatutest pirnisorte uurides meelsisid mulle nimed 'Metsanauding', 'Eesti pirn', 'Põhjamaa pirn'; aga kasvatuskatses on 'Eesti pirn', 'Kägi bergamott', 'Marssal Žukov', 'Mliivska Rannja' ja 'Mramornaja'; kehva maitse tõttu eemaldan - 'Moskovskaja' ja 'Kalle'.

Sügis siis

Sügis. Täna käisin tagantpoolt seitsmenda rahvaarvuga linnas. Teel niiske jahedus ja sordiini all kaskede kollasus ja kuuskede tumedus ja ilma valkjus olid võluvad. Tagasiteel palusin bussil kilomeeter enne kodu peatuda, sest bussipeatusesse minnes olin silmanud kaht rämpsukohta, koristasin, kuigi ühe salatitopsi lennutasin siiski ufona rohkem võssa, see selleks, siiski määrisin poes tühjaks jäänud leivakoti nii ära, et pesin teda pärast seebiga. Praegu kuivab ahju taga nööril. Kogu kraam oli märg ja vett täis sadanud. Kunagi kui prügi tekitamise kohustus tekkis, siis käisingi prügi otsimas, aga nüüd olen tuimemaks muutunud. Päev tõi rohkem udu ja jalutasin pildimasinaga aias ja kodu ümber põllul.

Eestikeelsete taimenimede andmebaasis ei leidu sellel aroonial nimevarianti. Aga julgen teda nimetada madalaks arooniaks.

Vananaiste suvel lootsin värvilisemat sügist.

See sarapuu on säilitanud seemnest paljundatuna sama eripära nagu tema ema Harku oja kaldal. On madala kasvuga ja suurtemate õhukese koorega pählitega. Saagikus siiski ei ületa valitud eksemplare, või mine tea. Sarapuundus on aianduse omaette haru, aga on Eestis soiku vajunud. Olen Eestis kaht valitud põõsast kohanud, mõlemad kasvavad aiandi territooriumil, üks dendropargis ja teine kunagi sarapuudega tegelenud aiandi territooriumil.

Ainuke minu aeda jäänud valitud iluõunapuu seemik; teised valitud olen laiali jaganud. Tema ei ole erinevalt teistest veel õitsenud. Põnev. On ka ainuke purpurõunapuu tunnustega (õuntel tupplehed säilivad) kultivari külvist valitud järglane.

Minu selle aasta kallim taimeost oli kaks kuldsõstart. Üldse ostsin kogu aasta jooksul kolm taime. Las see üks jäägu veel saladuseks.

Rabe remmelgas. Võtsin paljundusmaterjali ühelt Emajõe äärselt kõrgemalt eksemplarilt. Mul on aimdus, et kohati on käest läinud rabe remmelga 'Bullata' vormi paljundamine.

Arukask 'Golden Cloud'.

Muidugi ei olnud ma sellel rohumaal üksi. Kodu poole keerates ehmatas mind kolme sammu pealt jänes kes pea kogu mu mõttetu ringi oli rohus kükitanud. Olin jälgitud. 

Täna ostsin poest parima juustukombo: rohelise pipraga valgehallitusjuustu. Oli homse kuupäeva tõttu 50 % allahinnatud; oleks pidanud kõik kaks pakki ära ostma. Üheksa ja enam aastat tagasi pealinnas elades oli see kombo minu lemmik juust. Üheksa aastat tagasi kadus see variant ka Kaubamaja juustuletist. Üllatav kirgastus rahvaarvult tagantpoolt seitsmendast Eesti linnast Poolas tehtust. Omal ajal oli prantsuse asi. Tõesti, jumalik kombo. Kui nüüd veel sinihallitus-kõvajuustu "R. S. T. M. C." poest leiaks, vat siis.

Öö keeras soojemaks.

Värvid

Sügis on. Teisipäeval tegin esimese tule pliidi alla; 14 kraadi sooja oli toas. Mulle jahedus meeldib, pea töötab nagu paremini. Nädalavahetuse külaline kurtis jahedust, ise ei pannud tähele, võrdlus puudus. Paari päeva pärast tegin tule pliidi alla; päev hiljem vahetasin suvise villase teki klassikalise vatiteki vastu; uni ei tahtnud tol ööl tulla; panin tuled põlema ja lugesin ühe kirjaniku viimast päevikut; viimase sissekande tegi viis ja pool kuud enne surma. Viimase lause tahtsin A-le ette lugeda, aga päeval ei tulnud meelde.

Öösel jõllitasin ka toas ringi; pilk oli ühel joonelise kaustikulehe rebitud veerandikul, olin midagi kirjutanud ja nüüd vedeles see öökapi kõrval maas... paberirämpsu koti taga. Mõtlesin, et äkki olen midagi arukat kirjutanud. Aga oli viiel real viis raamatut neljalt kirjanikult märgitud; ühele oli ka ühe raamatukogu nimi sulgudesse lisatud, teiste taga olid pikad kriipsud, järelikult lähikonna raamatukogudes neid pole. 2007-2012 tõlgitud kirjandus. Võibolla oli mõne või ühe tõlkija soovitus, aga ei mäleta, mitte midagi ei mäleta.

Suvel ja nüüd sügisel olen ühe valla valitsemisele kaasa elanud, küll groteskselt ja ka kaastundlikult. Märgiline oli vallavanema meediaanalüüs vallalehes, meenutas oma paituste ja salgamistega üht praegust Euroopa diktaatorit, aga mees jõudis. Tegin ka lolli peaga sealkandi meediaanalüüsi ja komistasin isegi ühele PowerPointi esitlusele. Minu isiklik kogemus omavalitsustega suhtlemisel on väga napp, pea olematu. Ja minu meediaanalüüs oli üllatav, väga üllatav: kas tõesti ei ole seal kandis ühtegi kohtusse kaebamata valda; kas tõesti on "maasoolad" ehk tegusad inimesed läbinud ja astumas süüalustena kohtuteed? Üldpilt on lindpriilik kappamine maastikel ja kihutamine üle elanike kapsamaade. Või vaatan teatud asjaoludel pilti valest kandist, aga see meediakiht on siiski tõsilugu, näib seal kandis lausa norm olema: "Kuule, eelmine kord sa aitasid meid kohtus, jäime küll kaebuses kaotjaks, aga teenisid ju hästi - sõpru hätta ei jäeta, vald maksab, on sul nüüd süüalusena ikka mahti meid kohtus esindada, sul rasked ajad, suhtu ettepanekusse kui sotsiaalprogrammi, kui see raha ka otsa saab, küll leiame vallavalitsusest jälle solvuja, saad jälle tööd, vald maksab, sõber."

-

Värvid.

Sügis on. Selles kastis on üks porgand teist sorti. 

Tegin talle kondiga abatükki 100 kraadi juures, sai mahlane ja puha. Pealt katsin võiga, alt auras siidriäädikaga tembitud vees. Rosmariin, pipar, vürtsköömen, sool, sibul.

Mis see nüüd oli? II

Jõuetud sisutühjad punnitused: Keskkonnaminister Kokk rahustab metsapoliitika pärast muretsevaid metsamehi (https://www.postimees.ee/7085878/keskkonnaminister-kokk-rahustab-metsapoliitika-parast-muretsevaid-metsamehi). Sealjuures on vanade metsameeste pöördumise kirjast võetud ainult üks punkt, mida võetakse kommenteerida - ebaeetilised metsatehingud. Teised kirjapunktid saavad abstraktse vastuse, et need murekohad on keskkonnaministeeriumi töös ja neile otsitakse lahendusi.

Lisatakse ka Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi direktor Marek Metslaidi kinnitus, et 100-aastane emakeelne metsanduslik kõrgharidus on täie tervise juures: " Õppekavadel ja ka metsateadusel on täisakrediteering, hindajateks rahvusvahelised komisjonid. Metsateaduses on arvukaid koostööprojekte maailma ülikoolidega, teadus on tipptasemel ning metsateadlased rahvusvaheliselt aktiivsed ning kõrgelt hinnatud. Seda näitab ka Eesti Maaülikooli jõudmine QS World University Rankings by Subject edetabelis põllumajanduse ja metsanduse valdkondades maailma 50 parima ülikooli sekka." Aga mis on selle teadmisega peale hakata ja milliseid murekohti 50 seas olemine ümber lükkab, see jääb ikkagi selgusetuks.

Jätkan siin keskkonnaministeeriumi allasutuse, Keskkonnaagentuuri murekohaga, millele on korduvalt püütud keskkonnaministeeriumi tähelepanu suunata, aga ministeerium paneb pädevuse puudumisel lolli edasi, või miks? Jätkan veidi abstraktselt, sest minu arvamuse kohaselt ei ole nähtus Keskkonnaagentuuri tööstiili erandlik näide, miks peaks olema? Nimelt, kaks aastat käis seal töö vigaderohke, lausa jaburalt kirjeldatud metoodika alusel. Samas jäi see metoodika kirjeldus mustandi tasemele, seega oli ametlikult kinnitamata, aga dokument oli olemas. Probleemile tähelepanu juhtimisele tuli keskkonnaministeeriumist vastus, et seda juhendit ei olnudki plaanis vastu võtta ja üleüldse oli kogu metoodika kirjeldamise initsiatiiv Keskkonnaagentuuri poolne, et kohustust neil pole. Seega, tehku mis tahavad, muret pole; vastus sisaldas, tsiteerin: "Ei saa väita, et kinnitatud metoodiliste juhendite puudumine tähendab automaatselt, et andmete kogumine, analüüs, esitamine ei oleks toimunud põhistatult, tuginedes erialateadmistele, sh valdkondlikele juhistele ja regulatsioonidele." Antud olukorras on keskkonnaministeeriumi väide absurdi tipp, sest vigane juhendi mustand siiski tõestab, et puuduvad põhistatud erialateadmised. Keskkonnaagentuuri aruanded on jätkuvalt vigased; nii juba kümme aastat kirjeldatakse mõistet millest Keskkonnaagentuur aru ei saa, samuti keskkonnaministeerium. Süüdimatud.

   

Mis see nüüd oli?

Postimees: Keskkonnaministeerium annab aru Eesti metsanduse olukorrast.

Toimub pressikonverents "Metsandusest ja arengukavast". Pika laua taga istuvad 6 inimest. Kõiki siin ei maini.

Keskkonnaminister Rene Kokk välistab võimaluse, et kehtiv arengukava on koostatud valel või ehk puudulikul alusel, mistõttu jutt üleraiest pole võimalik, vastupidi, arengukavades lubatud raiemahtu pole kummagi kümnendi ajal saavutatudki.

Rahandusminister Martin Helme püstitab korduvalt hüpoteesi nõudest, metsade raiumine lõpetada ja jätkab sama tühjalt kõmistades. Sant kuulata. Lollitamine ja müra tegemine.

Vahepeal teeb ettekande Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala. On pannud oma ettekande pealkirjaks "Keskkonnaandmete usaldusväärsus". Toon mõned tsitaadid:

"Inimesed keda ma olen seal kohanud ja keda me seal peame on sõna-selgelt eksperdid ja ei olnud ma varem näinud nõnda pühendunud töötajaid."

"Kas võiks põhimõtteliselt iga puu ükshaaval üle mõõta? Vastus on, et loomulikult võiks. Iga puu kõrvale oleks inimene panna seisma, seda kasvu jälgima, ka saaks, aga no see ei ole ilmselgelt võimalik." (Oi jah, ega ta midagi valesti ütle, aga debiilselt paneb sellegipoolest, jällegi sisutühja müra tekitamine ehk lihtsalt möla.)

Ühel Taimar Ala esitatud projektsioonil on tekstilõik: Metsaomanik ei saa tulemust mõjutada, kuna ei tea proovitükkide asukohta. Ta lisab: "Proovitükkide kordinaadid ei ole kättesaadavad arusavatel põhjustel, sest muidu on siin ka olemas analoogilisi näiteid, et me hakkame nägema väga, võibolla väga imelikke anomaaliaid metsas juhtumas just nimelt nendel kordinaatidel, ehk et me tahame, et seal protsessid areneksid nii nagu nad parasjagu arenema peaksid ilma liigse sekkumiseta." (Kehakeel: puudutab nina.)

Räägib ka ebamääraselt, et on proovitud kasutada sateliitide andmeid ja tuleviku suundumustest. Aga neid kirjudel slaididel näidatud täpseid metoodikaid pole ju seni esitatud andmete kogumisel kasutatud. Seega Taimar Ala räägib hoopis millestki muust ümarast, selle asemel et tõestada keskkonnaandmete usaldusväärsust.

Niisiis, milliste "vale müütide kummutamine"-nopitud tsitaat pressikonverentsilt- siis toimus?

Venemaa maastikupõlengud on taeva tahmaseks teinud. Päike eile, ka kuu paistis tahmasena... .

Keerispeade hilise külvi tegin, et väikest maalappi kultuuris hoida. Sülemlenud mesilaspere on ristluse tulemusel värvi muutnud; paistavad rahulikud mesilased olema.

Hariliku sarapuu vormi 'Heterophylla' valitud seemik on ootamatult suureks kasvanud; säilinud on võnklik ja madalam kasv. Harilikust sügavamate sisselõigetega lehed jätavad põõsast karvasema mulje.

Tšehhi mägedest külmapiirilt korjatud kreeka pähklid on nüüd soojade talvede vahel visanud.

Mälu järgi juuli eelviimasel päeval tegin roosi pistikuid. Roosi oksad toodi ja unustati ja paluti, et teeksin neist pistikud; arvasin, et hilja on, aga näe, pooled on juured alla võtnud. Nüüd tuleb mõelda, kuidas talvitada.

Lõuna-Eesti

Sõber helistas suviselt soojal sügispäeval, et kas tulen telkima, on veel soojad päevad tulemas. Heakene küll. Misantroopsuse faas on tõesti kaua kestnud - inimesed on väsitavad. Jäin neil päevil siiski küllalt vaikseks. Vaatasin enne minekut geoportaali, et mida võiks tahta. Paari veidi suuremat metsamassiivi silmasin, mõlemad kaitsealadel, täpsemalt ei vaadanud, sest muidu raiutud maastik tekitas tülgastust-väsimust. Sõber arvas eksprompt minna, aga minnes näitas aipäädist mitteekspromt enamvähem minugi vaadatud kanti, talle seda muidugi ei öelnud, olin meeldivalt üllatunud. Päev enne olin kolmandatele öelnud, et palumännikuid tahaks võibolla vaadata... 

Koolma järv.

Palumännik.

Küla maastik.

Võhandu jõgi.

Hommikul käisin kääbastikul konte sirutamas ja sõin üliküpseid palukaid päevavitamiiniks.

Suurim kääbas Koolmajärve hauaküngastikus. Kalmistu on dateeritud I aastatuhande II poolde.

Värskat vaatasime.

Värskas oli väga maitsvaid õunu.

Mustoja niidud.

Värska lahe ots, Peipsi-Pihkva järve sopp.

Värska vana surnuaed. Ristidega kivid.

Mõtlemapanev programm. Elamu. Ju oli palju ja ruttu ja ökonoomselt vaja.

Värska sanatoorium.

Ööks tulime Valgjärve äärde. Tegin päikseloojangul tiiru ümber järve.

Kuna kaitsealadel on veel säilinud looduslähedast maastikupilti, milles inimesed vaatamata "hüvedele"(iroonia) viibida eelistavad, siis lasub kaitsealadel suur inimkoormus, kuskil pole nii tihedalt illegaalseid lõkkekohti ning rämpsu pudelikorgist sitapaberiteni. "Linnamets".

Sipelapesa.

Hommik.

Aitäh sõbrad!