'Golden Cloud'

Tema ise

Ilm

Üks mu lemmik-ilm on tuulevaikne lumesulamise ilm, see õhk meeldib mulle, lume jahe kuma.

'Aiarosalia' on valmis - õunapuu põhisordid minu aias

See korv 'Aiarosalia' õuntega on sahvri lae all rippunud juba üle nädala; pildistamiseks tõin õue. Viljad on valmis. Kõige suurem õun kaalub 153 grammi, keskmine õun 110 grammi.

Ja ikka on 'Aiarosalia' maitse parim. (Olen oma aia sordi voorustest ja ka puudustest varem juttu teinud.) Sordi üheks tunnuseks on hästiarenenud suured seemned.

---

Eile õhtul üht filosoofiliseks ja isikupärase ("dokumentaalse") pildikeelega kiidetud filmi vaadates sattusin hoopis mõtlema numbrite peale, et kui palju on minu aiast (aedadest) õunapuusorte ja seemikuid läbi käinud. Sain numbriks 75 . Ma ei ole kollektsionäär, aga määratud sorte sain 58, nende seas sel sajandil registreeritud sorte kõigest 4; viimastest pole 1 veel vilju andnud ja 2 olen edasisest kasvatamisest välja arvanud. 2 vanemat sorti on määramata, sortideks pean neid seetõttu, et olen neid kohanud rohkem kui ühes aias. Seemikuid, mis oma aias kasvatatud ja mujalt leitud on 15, väärtuslikumatele seemikutele on pandud nimed... 'Aiarosalia', 'Ge', 'Kraavihall', 'Muriku'. Õunapuud huvitavad mind, aga et seekordne jutt väga pikaks ei läheks, siis piirdun vaid lemmikute loeteluga:

SUVISORDID
'Kasper' - pika tarbimisajaga väga maitsvad kerge vürtsiga hapukasmagusad viljad.
'Astrahani valge' - isu äratav veiniliku vürtsiga magushapu õun, puult varisenud viljad kaotavad maitse; puult nopitud viljad on väga maitsvad, säilivad ja (järel)küpsevad maitsvaks nädala sees.

SÜGISSORDID
'Serinka' - vanasti meie maal päris laialt levinud sort. Väga meeldiva ja laia maitseampluaaga õun. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks, avar maitse säilib. Sordi puuduseks on hiline viljakandealgus.
'Paide taliõun' - käitub nagu sügisõun. Üks mu lemmikmaitseid, puus küpsenud vili on rikkaliku maitsega. Septembri alul toorelt korjatud õunad on heas hoidlas säilitades tarvitatavad märtsini, aga päikses küpsenud viljade maitseni nad ei küündi.

'Liivi kuldrenett' - poogitud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks. Kõrgelt hinnatud maitsega viljad on 'Paide taliõunaga' võrreldes maitsetud, aga mõnel päeval tahan maitsemeelel puhata lasta, siis on kuldrenett delikaatne vahepala. Sordi puuduseks on üleküpsenud viljade maotuks muutumine, seetõttu jääb tarbimine väikseks.

TALISORDID

'Aiarosalia' - väga hea maitsega magushapu õun, oma-aia sort, tarbimisküps oktoobri kolmandast dekaadist, säilib veebruarini.

'Liivi sibulõun' - väga meeldiva maitsega, säilib hästi. Seemikalusel puu puuduseks on suur kasv ja tihenev võra.

Esteetilisel põhjusel

tegin ilusa ilmaga pühapäeval rattatiiru mitmekesise maastikuga Laupa kanti. Üks varasem postitus Laupast: http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2014/07/laupa.html

Vana tee Säreverest Laupale. Vanu kaarte vaadates on Laupa mõis veel üle-eemisel sajandil (19. saj.) tupikteel, tee lõppes Jändial, ja paistab et Türilt Pärnusse sõideti Käru või siis Suure-Jaani kaudu.

Lehmad on toredad.

Vaade voorelt Pärnu jõe lammile.

Pärnu jõgi. Vihmad teevad jõele selle aasta veetaseme rekordit.

Niiskete kohtade taim harilik maavits on mürgine. 

Voor.

Mulle tundus see kits koera peaga olema, alles pildilt vaadates sain pikemalt mõelda, et kuidas nii - sarvi pole. Taamal, teiselpool orgu paistab Laupa mõisa peahoone. Nii maastikuvaateid kujundati.

Vana tee laskub orgu.

Vana tee, kõrval uus.

Nõnda nagu talu visiitkaardiks oli sõnnikulõhn, nii ka mõisasüdamesse minnes mööduti kõigepealt viljakuivatist ja veiselaudast.

Peahoones tegutseb Laupa Põhikool.

Veski kanal on vett täis.

Vana tee.

Park teiselpool jõge.

Ainult suurveega on näha kunagist saarega pargi ilmet. Vanasti oli rohkem vett ning vesi oli veskitammiga reguleeritud.

Laupa küla teeharud.

Ja tagasi.

Umbes nii kõrgel mõisa ajal vett hoiti.