Olen puuviljanduse kirjasõnas napp olnud; kuigi peas ja märkmete hunnikus on (isevärki?) kirjeldatav süsteem olemas: plussid, miinused, linnukesed, lainelised jooned - nende kordused ja mahakriipsutused. Näiteks pildil olev õun on võrratu värvi ja ilusa kujuga - kui selle õunapuu ühel sügise algusele eelneval päeval avastasin, siis üllatas vaatamata puu omapäi olekule õunte ühtlane suurus ja kuju, ja puhaskollane värv. Puu kasvu omapäraks on pikad longu vajunud oksad, võra on seetõttu päris madal. Panin kotti posu õunu, toa laual, kausis seisid õunad närtsimata ja sõin nad tasapisi pikapeale ära, maitsest vaimustunud polnud, aga õunte säilimine toas oli meelditav. Otsustasin leiu oma aeda pookida, et vaadata, kuidas käitub, ehk pikemal säilitamisel maitse muutub paremaks, sest suhkrud olid selgelt tajutavad. Poogend viljus juba aasta pärast pookimist mitme õunaga; viljad ühtlase kuju ja suurusega, suuremad, kui emapuul. Puuduseks osutus viljade varisemine; nad oleks nagu suurust kasvatades üksteist välja puksinud. Viimane puusse jäänud õun muutus klaasjaks, aga maitse jäi siiski kehvaks - silmadega sööja oleks kohe suud vesistanud. Maitse liiga parkainerikas. Loobusin enda aias leiust, aga leiukohas olen puud edasi jälginud: näiteks eelmisel, kehval õuna-aastal olid temal õunad, ja ikka ühtlase kvaliteediga. Tõtt öelda, olen esteetika pärast õunapuudest mööduvaid jalutuskäike teinud...
Mulle meeldib puuvilja-kirjanduses jälgida tabeleid, need annavad selgema pildi. Süsteemne mõtlemine ja tegutsemine mulle meeldib. Mind isegi veidi ärritab, kui kohtan ühes sortide kirjelduste "süsteemis" külmakindluse iseloomustamisel määranguid: 1) keskmine, 2) suhteline ja 3) rahuldav. Ma aiman hinnangute argumente, aga lugu muutub ühes lõigus segaseks.
Siin on huvitav jälgida hinnangut lauaõunana ja köögiõunana.
Eile tegin selle kevade viimased pookimised; sellised nipet-näpet meeldetulemised ja eksperimendid. Mis seal salata, suur hulk sorte olen aeda toonud mugavuse pärast, et äkki ei viitsi või ei leia aega emapuu põhjalikumaks hindamiseks ja äkki esmane elamus vajab tegelikult ainult veidi lihvimist... kodus on aegamööda rahulik hinnangut anda. Ja muidugi olen kahju tundnud mõne enda aeda pookimata õunapuu hävimisest: ühe leidsin juba murdununa, kuigi elujõudu oleks tal veel aastateks olnud, oli 'Serinka' tumedam kloon, mille sarnast olen ka kaugemas lähikonnas veel korra kohanud... niisamuti sortiderohkemas aias, ilmselt sama paljundaja (üldse olen 'Serinka'-st kohanud kolme-nelja varianti), aga kevadeks oli puu kadunud ja nüüd kahtlustan, et seal talus elab keegi nähtamatult; Tartus kasvas üks suureviljaline sibulõun... aga sinna aeda rajati elupuude ja suure parkla-alaga aed, puul oli omapärane küllalt jämedate okstega rippuv võra, madal - võrsed ebatavalise lühikese-pontsaka kasvuga. Minu aias on õunapuud mõnusaks harrastuseks - vaba voli. Selline see jutt sai.
