pühapäev, 31. mai 2015

ARMASTUSEST

Vaatasin täna perekonna pilte...
Mustlane ennustas mammale, et saab püksata mehe. Ja kui mamma esimest korda oma tulevase mehe kodu külastas, siis istumiseks pakutud tool lagunes koost; kogu tuba sai koi-tolmu täis - mamma oli kõhna inimene. Papa kodus eelistati kergemat elu - pill mängis ja tantsiti; nad elasid sellise koha peal, kus teelised alati puhkasid. Ja istudes jutt käis. (Olen näinud papa õe perest pilti, minuteada oli nende pere seal viimane, sealt mindi linna ära; kõigil oli naeratus silmis, pilt mõjub kontrastselt arhiivides kohatud maarahva tõsiste piltide kõrval... vaatasin naeratavaid inimesi kohe pikalt.) Ka mina olen seal mäe peal puhkamiskivile tagumikku toetanud; niisama istumiseks on kivi liiga kõrge, aga kompsuga toetamiseks täpselt paras.
Papa.
Juba pärast II maailmasõda polnud papa sünnikodust rohkem jälgi kui sirelipõõsas ja õunapuu.

See oli armastus.
Ja papa oli nägus mees. Mamma oli range naine - ka enda vastu. Ta käis alati puhaste riietaga... ja kui oli vaja õigust mõista, ei kartnud ta kunagi end ohvriks tuua. Näiteks, kui ta Siberisse küüditatud tütre (ka mamma poeg viidi Siberi vangilaagrisse) natsionaliseeritud vara oksionile pandi (ka poja vara pandi oksionile), et nõnda nõuka riigile raha varastada, siis pani mamma hõlmad vaheliti ja läks oksioni-platsile ja võttis seal olnud tütre õmblusmasina ja ütles: "Te pole selleks midagi teind, et seda enda omaks pidada!". Ta ei vaadanud tagasi. Ja sellest sammust ei sündinud tema vastu midagi halba; tal oli ju õigus. Õmblusmasina viis Siberisse järgi juhuslikult küüditamisest pääsenud tütrepoeg (need on teised seiklused); masinast sai seal elatusallikas.
Ilmselt oli mammale andnud "hariduse" ka Saksa okupatsioon. Mil ta viidi Tallinna keskvanglasse Saksa-vastase propaganda tegijana. Nimelt, sügisel kartulivõtu-ajal külanaised soigusid, et minu poeg on vene sõjaväes ja minu poeg on saksa sõjaväes, et mis nii saab? Mamma ajas selja sirgu ja ütles: "Teind nii nagu meite Timmi!" Minu vanaisa - Timmi, nii oma poega mamma kutsus, varjas end mõlema sõjaväe eest. Aga samas oli ka pealekaebaja - ilmselt kade inimene. Ja nii püssimehed vana-vanaema vangi viisid.
Tagantjärgi ütles mamma, et ta pole oma elus nii kaua puhata saanud, kui seal. Sealt sai ta välja tänu oma kindlale meelele... ilmselt vangla ülerahvastatusest või kes teab miks lasti vanglast osa inimesi vabaks. Mamma nina ees tõmmati uks kinni. Mamma tõmbas jõuga ukse uuesti lahti ja astus välja: "Mul pole siin midagi teha!". Ta ei vaadanud tagasi. Lahkus.
Ja küll olid mamma elu lõpu-aastad keerulised: talu oli käest võetud, hoov oli porine ja täis kolhoosi nuumveiseid, ise käis ta tööl kaugemal sealaudas, ta magas samas talu lakas, samal ajal raske haigus laastas keha. Ja ta ei olnud üldse kindel, et palga tehtud töö eest kätte saab, samas oli vaja oma kahele lapsele Siberisse pakke saata: tütar viidi sinna väikeste lastega. Mamma suri liiga vara. Papa nuttis häälekalt terve öö.

laupäev, 30. mai 2015

SUME ÕHTU, +16,2

'Aiarosalia'.

'Aiarosalia' õis lähemalt; ja lõhn. Puu lehed on silmapaistvalt karvased.


Lillepeenar.

Enelas ja sirel tee ääres.


Aed.


-

Praegu sajab vihma.


PÄEVAKAJA




Üle-eelmise aasta suve hakul külastasin üht mahajäetud aeda. Alles hiljuti seal elati. Suveti. Aga maja katus kukkus ühel talvel sisse ja nii see aed omapead on jäänud. Katuseta majad kaovad ruttu. Tulbi õisi ma seal ei näinud, aga siiski kasvasid taimed ühel sammul. Võtsin sealt mõned sibulad. Väiksed olid. Mõtlesin, et äkki miski eriline tulp, või hoopis tavaline, mine tea?
Sellised need õied on.


Hosta 'Great Expectations'.

Aknast vaatasin, et olen teinud kunsti. Aga asjale teaduslikult lähenedes... võilille tuleb niita päikselisel keskpäeval, siis pole õied maad ligi ja niita tuleb ettevaatlikult, mesilased.
- Ees olev lapp on niidetud õhtul.
- Parem lapp on keskpäeval niidetud.
- Vasak lapp on mesilaste päralt.
- Keskmise lapi niitsin vikatiga. Varem niitsin kogu aeda vikatiga. Aga asfalti-inimesed ei suutnud aias liikudes jalgu tõsta - tõid muruniiduki. Alguses oli mitte-roheline aed harjumatu, aga sel aastal ma juba ise niitsin muruniidukiga - esimest korda elus. Siiski, ükskord mu kursavend töötas hooldusfirmas, sattusin teda muru niitmas nägema, palusin proovida, lasin jupikese rida...

Täna avanes neli õit. (Eile üks.)

Ja sirel paistis silma.


teisipäev, 26. mai 2015

reede, 22. mai 2015

neljapäev, 21. mai 2015

NELJAS KEVAD

Vaatasin enda aiamärkmikku: see kevad on neljas kevad, kui suuremalt toimetan aias. Linnamehena käisin aeda tegemas ka juba varem: kasvatasin hernest ja saialille... Mäletan oma lapsepõlvest seika, olin kuue-aastane, oli pilkaselt pime maa, tegelikult oli hommiku-hämarus. Külatee oli jääs ja see omakorda vee all, oli selline lõik. Kartsin libedust ja vett, meil oli kiire bussipeale, jonnisin. Ema oli juba tüdinenud ja ütles: "Linnasaks."

Täna istusin kapi ees, mida olin eelmisel aastal kujundanud ja tühjendanud. Olen selline põhimõtetega mees, et kasvatan aiamaal seda, mida tarbin. Kasvatan üht valge oaga kiuta aeduba. Neist ubadest saab ka talvel mitu rooga valmistada. Aga kapis on rohkem. Ja ühele purgile, kus tõmmud oad on, on kirjutatud: "Kiuta uba." Kas suudan kiusatusele vastu panna ja põhimõtet laiendada?  

Kapis on ka 14 aastat vanat kurgiseemet, ema on korjanud; tekst juures, et milliselt.
Vaatan, kas ja mis tuleb: 2000ndat ei proovi, ikka seda teist, kahetuhande-esimest.

Ja hiina astri seemned aastast 2012. No mis nad seal saiakilekotis ikka passivad?

Ja kabatšoki seemneid on mägede-viisi; selles topsis on tekst, et kõige väiksemalt võetud. Seemned on tõesti väiksed. Kas aastast 2004 ka idaneb? Vaatan.

Paaris topsis on peiulilli... siia on ka meloni seemneid pudenenud.

Ja vanu põldube panin homseks likku. Köögiviljakasvataja teadmik ei maini põldoa idanemisvõime säilimisest mitte sõnagi. Tuleb ennast ise harida. See võib olla ajaränd 15 aasta taha, kui õnnestub, tehke järgi!

-

Metsatukas.

Vanas aiaosas.


kolmapäev, 20. mai 2015

KOLM VÄRVI: PUNANE, VALGE, ORANŽ


Ükskord mõtlesin, et linnud ei karda väikseid lapsi ja vanu inimesi, et mõlemates pole ohtu. Ma olen vanaks jäänud, või hoopis lapseks muutunud. Aias on linde nii palju, et kummaline: leevikesed, linavästrikud, ohakalinnud, metsvindid, punarinnad, kärbsenäpid, ööbikud, mets-lehelinnud, musträstad, laulurästad jne. Linavästrik naksutas aiamaal putukaid; ta oli minu kõrva-ääres, usaldas mind. Leevikesed lendavad häälega.
Ja metskitsed tormasid mulle pea-aegu otsa, ootamatu jooksukõmin. Sokk ajas emast taga; nii nad sinka-vonkatasid põllul. Minu peletushääl oli vaid põgus vahepala.

Ohakalinnud söövad võilille-seemneid.


Ja tulpide kolm värvi: punane, valge ja oranž on põhivärvid








laupäev, 16. mai 2015

ADMIRAL JA TUHLIS JA NOTT

Eile õhtul oli kümne ajal 4 kraadi sooja, katsin mõned taimed riietega. Hommikul viie ajal vaatasin õue, öökülmast polnud märkigi... märg, puud tilkusid. Seitsme ajal võtsin taimedelt rõivad ära ja vaatasin niiskes vaikuses aeda. Rohelus ja toomingate lõhn panid mõttes ütlema: "Nüüd on käes."

'Ballerina' seitsme ajal

ja kurdi püvilill seitsme ajal.

Eile lootsin kartulimaaga lõpetada, aga külm vihm tuli ja meeter jäi tänaseks kaevata.

Hommikul tegin tule ahju ja senikaua kui puud põlesid, lugesin T. Õnnepalu märkmeid sügissaarelt. Admiralidest lugesin... ja muust.

Pärast kartulimaad sirutasin selga ja nägin admirali! Kevad on! Ja juba kohal! Kust tuli?

Admirali tiivad on räsida saanud. Ta tegi väga kiireid lennukaari kompostihunniku ümber. Mesilane on ka pildil.

Lõunaks tegin tuhlist ja notti.

Nott on paks jahukaste.
Kunagi varem olen sattunud lugema ajakirjast "Talu perenaine"... otsisin üles... Nr.8, august 1931. (Igasugu asju satub kätte!) Seal on gooti kirjas: Saaremaa kohalikke toite. Kogunud H. Pagland, kodumajanduse nõuandja Saaremaal.
/.../
9. Not (paks kaste).
200 g (1/2 naela) sealiha, 1 liiter vett või piima, 2 klaasi nisujahu.
Liha lõigatakse väikesteks tükkideks ja praetakse. Lisatakse jahu, lastakse läbi keeda. Lõpuks lisatakse piim või vesi. Süüakse kartuli ja leiva juurde. (Not oli vanal ajal kogu Saartmaal tarvitusel, nüüd vaid mõnes üksikus kohas.
Seda viimast, ühe suluga lauset ma ei usu...

... minu vanaema oli vilets kokk. Meil tegi süüa papa (vana-vanaisa); tema oli koduhoidja, kantseldas lapse-lapsi jne. Kui papa ära suri, siis läksid kõigil kõhud korrast ära. Vanaisa mainis vahel vanaemale, et suppi võiks ka vahel olla. Papal oli menüü mitmekesine ja paigas. Aga vanaema ei hakanudki kunagi vaaritama. Siiski, üht toitu tegi pühalikult, nimelt, kunagi oma teismeeas oli kiitust saanud tema tehtud kartulipuder. Seda alati ka tegi, kui oli vaja midagi erilist teha. Väga hästi tegi. Igapäevaselt oli tal pliidi serval tuhlis ja nott. "Kes tahab, see võtku," nii ta ütles. Vanaisa siis lüristas vahelduseks vedelat kama ja jõi piima.

Minu nott sai tehtud lihata, panin rohkelt rapsiõli, milles keetsin sibulaid, petersellijuurt, kurkumi, koriandrit ja jahu, siis lisasin vee, pipra, soola ja peos peeneks hõõrutud kuivatatud basiilikulehed.

Notist on ka üks Viiding oma mälestuste-raamatus hoogsalt kirjutanud, ta oli pärit kah sealt kandist. Aga ma ei otsi täpsemalt.


-

Praegu on Türi Lillelaat. Autod sõidavad suurel teel. Laada ajal tõi vanaema pingi maja ette ja luges möödasõitvaid autosid kokku, et mitu poole tunni jooksul mööda sõitis. Siis oli nõuka aeg, autosid oli palju vähem, ja-jah, ta luges suured bussid eraldi ära. Laada-ajal võis ootamatuid külalisi saabuda, eks ta neid nõnda ootas...


kolmapäev, 13. mai 2015

KÕIK SUVELILLED KÜLVASIN MAHA

Eile märkisin kalendrisse: KÕIK SUVELILLED. Külvasin kõik suvelilled maha; kõik peenra tühikud külvasin täis. Nii igav mul praegu ei ole, et arvutada täpne suvelillede-maa % peenra üldpindalast, aga see on 25% kandis. Iluaianduslikku kirjandust vaadates, siis selliseid segapeenraid seal ei kohta, vähemalt mina ei ole kohanud... ühes kohas kindlasti välistati selline variant, seal ka põhjendati miks üheaastased lilled püsililledega kokku ei sobi, sinna oli lisatud ka peenarde istutusskeemid-mustrid. Kunsti õppinuna tean (olen teinud kõiksugu värvilisi ja ruumilisi kompositsioone), et lillepeenarde kompositsioone võib olla lõputu arv. Ja ma olen kõigi iluaianduslike kirjutistega nõus.



teisipäev, 12. mai 2015

PUUD


Ütlesin, õunapuu hoiab kõike üleval, varsti õitseb ka tema.


Harilik vaher ja haraline ploomipuu. Halli lepa otsast hoiab kuldnokk pesakastil silma peal, minul.




Kuldnokk muudkui jälgis mind, meie pilgud kohtusid, ta vaatas mulle silma sisse.


Arukask, Betula pendula 'Golden Cloud'. Tagumine samas toonis puu on õitsev harilik vaher.







pühapäev, 10. mai 2015

PÜHAPÄEV, 10. MAI


Kroonülased.
Mu ainsal lillepeenral kasvab vähe liike, kordan seda ikka aeg-ajalt.

Kurdi püvililled.

Kunagi prahipaigast toodud nartsiss. Määrasin ta võrratuks nartsissiks. Temas on ju kollaselt nartsissilt ja poeedinartsissilt. Õrn lihtne olek mulle meeldib.
Enne euro-maantee-kraavi tulekut oli mul üks koht, kus käisin nartsisside õitsemise ajal vaatamas, et kuidas neil läheb. Oli asja kõndida. Seal kasvas rohelise sisuga poeedinartsiss. Nüüd juba aastaid on see koht õhk maantee ja metsa vahel. Need pildil olevad nartsissid on sealt samast toodud. Aga rohelised poeedinartsissid on muutunud jutuks.

Praegu on see aeg kui metsas on kaskede õrn roheline ja okaspuude tumeroheline kontrast.

Ja kurrelid.

Maitsesin jänesekapsast, et äkki pakub inspiratsiooni seeneroa tegemisel, et see ei saa ju ometi juhus olla, et kasvavad nõnda. Ja tulemust oli, nagu ka Päiksega, nagu ka metsaõhuga.

Seente hõrguim aeg oli kaks päeva tagasi.

Piibelehed kasvavad aastast aastasse, aga õisi on siin vähe.



Tagasi kodus.

Uhmerdasin rohelist pipart ja mõni tera musta pipart.

Kuigi kurrelite jalad on kübaratest sitkemad, kasutasin mõlemaid. Endaga pole alati mõtet peenutseda. Pealegi, kaks asja (jalg ja kübar) on kaks asja. Tegelikult on seeni nii palju, et ei jaksagi kõiki täna ära teha, aga noh...
Podistasin seeni roostevabas pannis koos rapsiõli, piparde, suhkru, soola ja valgeveini-äädikaga. Kevadseened annavad palju vett endast välja; mingi aja pärast maitsesin, et väga õige asi on juba. Ehk pool seeneveest oli välja podistatud, kui lisasin kaks kanamuna vedeliku paksendamiseks. Segasin hoolega ja pann oli pliidiservale tõmmatud.
Küll sai hea! Kevade maitse. Terve kevadise metsa maitse! Ja see sobib kartulitega, rukkileivaga, valge leivaga, pastaga, riisiga.