Ükskord mõtlesin, et linnud ei karda väikseid lapsi ja vanu inimesi, et mõlemates pole ohtu. Ma olen vanaks jäänud, või hoopis lapseks muutunud. Aias on linde nii palju, et kummaline: leevikesed, linavästrikud, ohakalinnud, metsvindid, punarinnad, kärbsenäpid, ööbikud, mets-lehelinnud, musträstad, laulurästad jne. Linavästrik naksutas aiamaal putukaid; ta oli minu kõrva-ääres, usaldas mind. Leevikesed lendavad häälega.
Ja metskitsed tormasid mulle pea-aegu otsa, ootamatu jooksukõmin. Sokk ajas emast taga; nii nad sinka-vonkatasid põllul. Minu peletushääl oli vaid põgus vahepala.
Ja tulpide kolm värvi: punane, valge ja oranž on põhivärvid
ja mina imestasin, et linde aasta aastalt aias rohkem, et põõsaid, puid kasvamas, sellepärast, nüüd tuleb välja, et vanadus hoopis :)
VastaKustuta