Häid pühi!

Päike paistab tahatuppa. Kolm 'Aiarosaliat' ja kolm 'Liivi sibulõuna'. 'Aiarosalia' ongi nii mahlane ja maitsev.

Talsik

Sumpasin põldudel

ja metsas.

Eemalt vaatasin, et kes inimene on metsas käinud, keskmise maa pealt vaatasin, et naisterahvas või laps. Lähedalt sain aru, et hunt. Hundi tegutsemist olen märganud juba üle aasta.

Vaikus.

Hunt on ilmselt metsast ja kraavijäält metskitsi jälgimas.

Põlluvahel.

Hiline pealelõuna Tartus

Tähtverest Emajõe äärde.

Emajõgi.

Kesklinn.

Ülejõe.

Raadi. Sõbra aias kasvab suhkruvahtra-lehtedega harilik vaher, suur puu.

See sügis ja õunajuttu

Täna jalutasin aias, nagu ikka. Paidetalid on lehetud. Vaatasin jaheda põhjatuulega sinist taevast läbi raagus võra, talvine, kevadine, sügis. Olen sel sügisel vähe pilte teinud, kuigi värvi, päikest ja sumedust ja väikest tasast vihma on olnud.

5. oktoobri õhtu eel käisin põldudel jalutamas; testisin oma uut tuule- ja vihmajopet. Töötas. See vaade näis eemalt köögiaknast vaadatuna kõige kirjum, lähedalt vähem.

-

Rebase õuna- ja kartulitalust toodud 'Liberty' pakkus õuna maitset mida olen otsinud - 'Elstar' + metsik noot. Metsikud noodid on väga võluvad, pärinevad pärisõunapuudelt.

Sel aastal viljus esimest korda 'Belorusskoje sladkoje', neli suurt vilja. Täna sõin viimase, et võrrelda ühe teise magusaga.

-

Päikest.

Sumedust.

Täna võtsin puust suveõunu. Minu aia keeles 'Kondaja pirnõunu'. Huvitav leid; õunu on puust võtta augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani, kaks kuud. Leid on väga saagikas.

Täielikud suhkrupommid kosutasid kange kohvi vahel ennelõunal. Lühikese unega ööle, tegelikult jahmerdavate unenägudega hommikuunele järgnes magusate õunte isu.

Taldrikul on 'Antonovkad' (mis söömiseks liiga hapud) 'Serinkad', 'Narodnoje' ja vaarikõuna moodi õun, mis nädal seistes muutub magus-hapust hapukasmagusaks.

Septembri lõpp tõi palju külapeal olemist. Külas muutun närviliseks... aga Tartu üks viimaseid hommikuid kustutas esimeste päevade tunde/mõtte, et kõik oleks nagu nähtud, eks huvi tule(b) kasvatada. Sel hommikul käisin paaris aias; ühes neist olin veerand sajandit tagasi elanud; vanad õunapuud on vist kõik alles, aga majade peale ühine krunt on jagatud ja kõrge aia vahele saanud - üht puud tahtsingi peaasjalikult vaadata... olen temalt pookeoksad võtnud ja temale pääseb endiselt ligi, on laiuvamaks kasvanud, oli kunagi kõrge tüvega kiitsakas puu, parima saagi potsatas kuuri katusele... enam seda hoovi häbiplekist lääbakil puukuuri pole - puu alla on kujundatud olengukoht. Ja teist aeda olen ikka ja jälle külastanud, ja igal aastaajal... kaua ta veel nõnda on - 'Joonik aniis', 'Okerö', 'Antonovka', 'Tartu roosõun', 'Liivi sibulõun' (mitu puud) ja 'Pärnu tuviõun' ja võibolla veel keegi, sealt on pärit fotol olevad 'Antonovkad' - eriliselt mühklikud.

Eelmisest postitusest sai lugeda, et tõin Järvamaalt 16 sorti õunu degusteerida. Tänaseks pole neist kolme proovinud, sest tahavad järelküpsemist, tegelikult vajavad kolm veel järelküpsemist. Ükski 13 proovitust ei ületa ega lisa rikkust kujunenud aeda. Isegi väikestviisi hea meel on, et piisab juba olemasolevast valikust, siiski, kolm on veel proovimata. Varsti toon pisimuudatustega "Õun ja õun" postituse värskemaks.

 

Sügis algab homme varahommikul

Eile jalutasin aias, nagu tänagi: iluõunapuu.

Aed.

Täna käisin Põhja-Järvamaal, tegelikul Järvamaal. Tõin Märjandi külast Rebase talust õunu degusteerida; kokku sai 16 sorti ja tagasiteel käisin veel ühest aiast läbi, kust olen ikka läbi käinud. Nüüd on õunu.

Sitt ehk toit

Praegu on kägibergamottide aeg.

'Narodnoje'. Tegelikult on taldriku palett värviline: lisaks ?, 'Orlik'.

Mesilane askeldas roosis.

'Bajana' hilised marjad maitsevad nagu viinamarjad.

Kõrrepõllul jalutades trehvasin mägra sittu. Nii mõni nädal tagasi trehvasin mäkra ennastki... käin vist pea iga päev öö eel 10 ja 12 vahel jalutamas, pead tuulutamas; suvel vaatan taeva kuma, nüüd tähti ja tehiskaaslasi, siis nägin värskelt korjatud odrapõllult looma tulemas. Esmalt oli nagu kass, siis korraks mõtlesin, et kährik. Seisin nagu post; tuli 5 meetri kaugusele, aga ilmselt haisesin imelikult, läks teekraavi tagasi ja ületas tee nii 15 meetrit minust eemal. Ma ei olnud teadnudki, et mäger nii hõbe-valkja karvaga on; ja et kärplane on... mäger on mäger. Aga tõepoolest ninaga õhku uurides kerkis ta kael kärplasele omaselt pikaks-kõrgele; jõe ääres oleks eemalt saarmaks pidanud. Mäger on ploomidega maiustanud. Minu aias sellist saaki küll pole; tekkis endalgi soov überkaudu aedu uudistada, aga ei tihka-viitsi naabrilt uurida, et mis kus... mägra sitast nägin, et ploome on... . Sitas on ka satikaid.

Ikka mägra hunnik; uba on vast minu aiast... uba ja karvad pole kõikse seedujad.

Veel sitta; ilus ploomikivide torn. Ma ei viitsi kellegi toitumisest eriti kunagi lugeda ega kuulata, ikka mõtlen, et toitumine on sittumise osa.

Kui oled paar päeva tagasi neli seakeelt loorberi, pipra ja tilliseemnetega maitsestatult keetnud ja puljongi saanud, siis teed puljonist suppi. Vist maitsvaimad road sünnivad liiga pisikestest peetidest, mitmeharulistest porganditest, kartulikonksult pihta saanud kartulitest, sibulast, küüslaugust... praed-pruunistad roostevaba poti põhjas rapsiõlis veidi, lisaks kübeke rosmariini, raatsimise järgi kraakovi vorsti, valad pokaali toorest garnachat peale (minu pokaal on 187,5 ml ehk 75cl jagatud neljaks) ja puljongi ja kolm peotäit pestud ümarateralist riisi lisaks. Vein annab nüansikama happesuse kui mistahes (eriline) äädikas.