Täna ennelõunal oli mõnus ilm. Pestud-loputatud ilm, nagu pärast lund ikka, ja vaikus ja valgus, aga pildimasinat kaasas polnud. Pildimasinaga käisin õues hiljem... seda meeleolu enam polnud. Vaatasin puid ja üldse igale poole. Kuulsin suure linnu tiivavihinat ja justkui kleepuvat naksatust vastu puud. Musträhn oli, huvitav, tutt oli aga punast värvi ei hakanud silma, päris jupp aega vaatasime teineteist, kuni pildimasina ta poole suunasin... siis minnakse tavaliselt kiirustades minema, nii ka tema, läks metsatukast üldse minema.

Vaatasin õunapuid: olen ühe kitaika mitmesordiliseks aedõunapuuks ümber pookinud. Kitaikal on hea okste väljumisnurgaga võra. Pookisin kirjanduse nõuandeid ja enda loogikat kasutades püstisema kasvuga sordi alla poole ja nõrgakasvulise sordi üles. Nüüd olen saanud õppetunni. See värk ei tööta. Nimelt, alumised oksad kasvavad võra sisse, katsusin probleemi leevendada toesemoodustajale jäetud II-järgu okstele pookimisega, aga olulist efekti sellest pole. Tegin kaks järeldust: 1) alumisteks oksteks tasub pookida laiuva kasvulaadiga sorte ja 2) püstise kasvuga (ja tihenemisele kalduvaid) sorte kasvatada pigem tihedama istutusega üksikpuudena.

See lumi on jäänud kaetud roosipõõsa varju; kuhjasin sinna lund, et kaitsta roosi lähedusse potiga maasse kaevatud pistikuid, et ei viisi neil mujal ja muud moodi silma peal hoida, loodan et korralikult puitumata kasvudega pistikud talvituvad kadudeta ja minu jaoks mugavalt.

On viis õuekutsuvat päeva olnud

Tali tuli, lund on vist tosin päeva olnud, täna oli külm päev... -19 keskpäeval, paariks pealelõuna tunniks veidi vähem, käisin veidi pikemalt jalutamas. Tagasiteel puhus lageda peal õrn tuul vastu, põsesarnad andsid korraks märku. Toas, eile - köögis sai nõuderestilt sügisega laiali võetud kausid tagasi kappi pandud. Sügiseti tekib kausside ja taldrikute küllus, õunakausid, seemnekausid, viimase saagi kausid... kausi- ja taldrikumajandus.

Toit

Soe sügis ja jahe suve lõpp mängisid vingerpussi; õunad valmisid omapärase kõveraga. 'Croncels' saavutas oma peene melonliku maitse... üldjoontes on see erand. 'Pepin-šafrannõi' saavutas tippküpsuse puus. Aga A. käib tagasihoidlikul moel pinda, et võiksin ka siin kirjandusest kirjutada, et loen talle vahest ette, tema loeb ajakirjandust vastu, ja siis tänitan ta kallal. Tegelikult loen talle ka ajakirjanduse päiseid, aga tema on maksubarjäärist üle, nii vahest kuulan huviga, üldiselt on täielik jaburus, kriitilisi küsimusi pole, teemaarendused null, tasapaks mull. Aga keda huvitakski minu tehtud kriitika, mida peale hakata hinnanguga: enesekeskne igav hellik. Jään kirjandusest ja kunstist lootma ikkagi olme- ja enesekesksetest "rõiva"muredest suuremaid sõnumeid. Ajalehes pole õnnetumat artiklit kui kekspärase eesti näitleja toitumusharjumused... samas marssal Mannerheimi menüüga on päris huvitav tutvuda. Kust piir läheb? Piir läheb üldise pealt, on kommentaar, mitte mull.

Värskeid peterselli lehti on võtta. Talvel oleks kuivatatud seller kuivatatud petersellist klass kõrgem, aga mina pole nõnda sel aastal ette vaadanud.

Minu jaoks on parimad pelmeenid keedetud ja keeduleemega; kahvliga purustatud muna, maitseroheline ning sorts hapukoort lisaks.

PS: Katsun A-le lugeda ikka huvitavat.

Laiskus

Sügise laisad päevad: väikselt reisilt kaasa ostetud Pecorino Romano ports hakkab lõppema, 1,5 kilo vürtsikiluga sai kiluisu mõneks ajaks rahuldatud; potitäie kartuleid keetsin, korra veel saab grilli all ahjukartuleid teha, peale riivitud Pecorino Romano sobib kõigi köögiviljadega. 

Ahjukartul.

Koduaias ma pole istuja ja taevasse vahtija, ikka jalutan ja vaatan ringi, teen asja, aga täna istusin ühele külmale ja niiskele puupakule ja vaatasin külma põhjatuulega taevast ja puid.

Olin kolmekordse katteloori alla jätnud aedube; täna tegin viimase koristuse, sest paaripäevast külma nad ei kannataks. Hiired olid oma osa võtnud, osa vastu maad hallitama läinud, aga oma osa sain päeva menüüsse parasjagu kätte. Sel aastal kasvatasin viit sorti aedube, võtsin kolm uut katsetada, paar korda mõtlesin neist ka kirjutada, aga juba aastakümneid siin kasvatatud valge kiuta oli teistest (uutest) üle, ja las olla. Nüüd on aiamaaga kõik, küüslauk sai 8. oktoobril maha. Tuli meelde, peterselli juuri on veel võtta.

Eile oli sume õhtu

Selle sügise aiavärvid:

Pirnipuu.

Pirnisordid on eristatavad ka sügisvärvi järgi.

Lõhiselehelisem harilik sarapuu on sel aastal väga huvitavat värvi.

Üks leht.

Käisin ka põllul jalutamas:

-

Täna on järsku palju rohkem kollast.

'Eesti pirn'

Sordi aretas Aleksander Kurvits Tartus ' Tongre' seemnete 1948. aasta külvist. Sort on külmaõrn. Minu aias viljus võrasse poogitud rõhtne oks kolmandal aastal 7 ilusa viljaga. Saagi panin tallele 18. septembril. Täna on viljad küpsed. Maitse võiks hapukam olla. Liiga lihtsa maitse tõttu ei näe tal perspektiivi.

"Matsalu piirkonna puhkekohad"

Sissejuhatuseks üks vana ja must nali Pärnumaalt.

Üks jahiseltskond Pärnumaal:

"Kes tabas?"

/.../

Ilu Mikk Pikkmetsa mõistes.

Ilu kohaliku elaniku mõistes.

Unustamatu suurte kingadega visionäär Mikk Pikkmets lõi ilu. Mõtlesin pikalt, kas kasutan seda nime, et ta ei saa oma kaitseks enam midagi öelda. Aga nagu näha, kasutan, sest Mikk Pikkmets oli vääritu valetaja, valetas seal, kus poleks vaja olnud. Inimestele, kes imetlevad tema toodud kaasaegset tänavavalgustust, neile võin "õrnaks" vääritu käitumise näiteks tuua tema valimisliidu propaganda kujunduse kaaperdamise Lääneranna Teatajasse ja valda, millega lõi kogu valla inimeste maksude eest ainult oma liidu propagandat, see tegevus jätkub kahjuks senini (vaadake seotud inimesi). Kuidas vääritud ollakse ja lastakse olla? Ju ei mõisteta seal diktatuuri olemust. Lätis keelati selline asi ära; tegelikult ei ole mingit põhjust ebaausaid võtteid kasutades võimu järgi januneda. Võimujanu kustutab ka aus ja teisi lugupidav toimetamine.

Uus truup on endisest palju väiksema diameetriga ja kuidagi veidralt õhus. Sel suvel lisatud kraaviperve "kindlustused" juba lagunevad.

Puhke- ja virgestusala.

Puhke- ja virgestusala. Suurefraktsioonilise killustiku all paikneb tonne vana asfalti tükke ja tolmu.

Asfalditükid ulatuvad veeni. Rõhutan, Keskkonnaamet probleemi ei näe.

Lääneranna vallavalitsuse ehitustegevuse on heaks kiitnud Keskkonnaamet, kuigi ehitus toimus ranna või kalda ehituskeeluvööndis, ranna või kalda piiranguvööndis ning maaparandushoiualal. Lisaks toimuvad siin üleujutused ja koht on ka veevalgla ala. Ei saa märkimata jätta, et üks kupatuse osapool on MTÜ Terra Martima, kelle esindaja on Nele Sõber, olles samal ajal Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna projektijuht.

?

[Aasta hiljem nimetasime jõkke ohtlikult turritama jäänud neli viltust sillavaia 4-venna sillaks (alles on vaid neli siia-sinna posti) ehk Lääneranna vendade hiilguse musternäiteks.]

Vihmased päevad augustis.

Vana paatide veeskamise koht, kust mõned privaatsust hindavad inimesed ka ujumas käisid, on nüüd mullitava-läppunud sogase veega, varem settis seal vesi ruttu, enam ei setti. 

Virgestumisega kaasnevad loomulikud nähtused. Käimlat paigaldada ei saa, on üleujutusoht, aga ehitada sai... ilma keskkonnamõjusi hindamata ja seadusi rikkudes.

Eks see foto iseloomustab Lääneranna valla ametnikke ja Nele Sõber & Co-d väga ilmekalt.

Lõpetuseks üks vana ja must nali Pärnumaalt.

Üks jahiseltskond Pärnumaal:

"Kes tabas?"

Kaks päikeseküllast päeva Läänemaa aedades

Aiad 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11.

Sügis ja õunapuud.

'Vaarikõun'.

Kasari sild ja jõgi.

Kasari küla:

pihlakas,

õunapuu,

kibuvits ja teised...

Kasari lumm.

Kasari.

Teise päeva hommik:

Päeval käisin Kirbla vanal surnuaial.

Kõlksutasin siin mõtteid "Heast avalikust ruumist". On kohalike valimiste aeg... siis tulevad absurdid ja saamatused reljeefsemalt esile, eriti külapoliitikute esituses. Võtame näiteks Tiina Lobja; ta esitab Lihulasse muinsuskaitsenõuetega vastuolus olevat "Hõbelauku". Millest siis Lobja aru ei saa? Tuleb välja, et tegu on pehmelt öeldes labase (lihtsameelse) inimesega, vaatamata sellele, et enamik plaanide tärne on siiski mõistlikud, kuigi võib tekkitada valgusreostus ja parklate laiendamise soov kisub hulluse kanti, ja vene kirikusse tuleb galerii - paneb mõtlema Lihula kultuurimaja ja veel mõne teise hoone "ülemehitatusest".

Üldine heakord eeldab kultuuri mõistmist. Mõismatuse näiteks võtame lagedale Läänemaale omased väikste teede äärsed puud, kes viimase mõne aastaga on "teehoolduse" sildi all tüügastatud, ilmselt on läinud "metsikult võsa"(tsitaat Mikk Pikkmetsalt) nime all kohalikesse raskestimajandatavatesse katlamajadesse. Huvitav, et aianduse arengut koduaedades mõistetakse, aga (kultuur)maastike (romantilist) kultuuri mitte. Puisniitudest ma hetkel ei kirjuta.

Millega on tegeletud Kirbla vanal surnuaial? Millest räägivad meile sireli ja läätspuude kraapivad tüükad ja uus võsa?

Kirbla küla maastik - mulle meeldib see muld:

Aed "nr. 4" Seira külas.

Pealelõunal tegin ka väikse retke Kasari kivikülvile. Olin seda senini ainult eemalt silmanud, jalutuskäigud Keskkülla ja Kasarisse on pea alati ööeelses pimeduses lõppenud, mil tee on orjentiir.

Samas, karjamaal olid ka veised. Arvasin, et aiman nende tegevust ette, lasin kummikuid lakkuda... olen lehmadega küll ja küll kokku puutunud, aga korraks siiski tekkis paanika, kui komistasin sunnitud tagasivaate pärast tarnamätta taha ja minu kere käis puusani maha, hiljem tundsin, et olin nimetisõrme kere raskuse hoidmisel üle hinnanud, valutab praegugi. Aga püksid väga mustaks ei saanud ja kaaslased läksid tagasi kõrgemale rohumaale; karjamaa mulku saatsid mind vaid kaks pruuni.

Õhtu Kasari ääres:

Ööseks kogunevad kuldnokad jõe pilliroogu...