Õhtu tõi vihma

Vihma vajasin ka mina; seisin ja jalutasin tasases sajus.

Aga päev oli päikseline.

Lillepeenar on nii hõre ja kuutõverohi on kevadkülmas tugevasti kannatada saanud. Need iirised on püsikute alast väljas... kui ükskord hakkasin temaga tegelema, siis huvitas mind esmalt, kui virk õitseja ta on. Täitsa virk on, ei jää millegi poolest alla uutele sortidele. Rippuv välimine õiekatteleht on elegantne. Nüüd olen ta teiste püsikute vahele edasi istutanud - pildil õitsevad jäägid. Julm näib kompostihunniku kerkimine.

Õhtu tõi saju.

Keskpäeva-valgus

Need kollased tulbid lõhnavad väga meeldivalt tulbiselt; õitsevad teistest küll kuni paar päeva lühemalt, aga lõhn...

Kevad

Tulbid on mu aias aastast aastasse samad. Alevikust läbisõites vaatan tulpe täis aedu. Küll on ilusad.

Sel aastal on õunapuuõisi suhteliselt vähe... aga üks noor kitaika õitseb ja õitseb ja õitseb.

Õhtuhämaras on valge.

Kimalane

Ma ei uskunud esimese pilguga oma silmi, aga see ei olnud unenägu silmad lahti. Ta tõesti lendas sellise koormaga. Muudkui lendas ja lendas ja ehitas.

Lihtne elu

Ei midagi erilist. 50% allahinnatud Säästu sai ja...

Olin öö ärkvel. Hommikul kaheksane buss tõi suigu. Kümne ajal äratas telefonikõne, mis pühkis une. Nii käisin külapoes ja vaatasin, kas raamatukogu on lahti. Seda mida tahtsin seal polnud, aga võtsin peotäis Turgenevit lugeda.

Õied

Käisin nädal tagasi Pärnus... tegin seal ühe pildi, ei tea isegi miks.

Aga täna oli suviselt soe ning istusin päeva toas, sest hommikupoolikul sai ühest mesitarust mesilased teise tõstetud ja õu oli sõdurite päralt. Hing valutas sees, sest hernes ja uba on maha tegemata. Nüüd ootan koiduvalgust, et maad edasi kaevata... nõnda saab minust ööinimene. Õhtul tegin posu pilte, käisin aias ringi, vaatasin õisi ja muud... lõhnava kannikese lõhnapilv oli. Nartsissid on mul ikka need, kes olnud on. Poeedinartsiss avanes täna.

Õrn nartsiss. Nimetan teda nii.

Varretu priimula.

Nurmenukk.

Kurdi püvilillel on võluv vaim.

Sarvkannike.

-

Õied

Täna oli tore päev.

Käisin vahepeal veidrat tööd tegemas, läksin lootuses, et amet ehk pakub vaheldust ja põnevust, aga sattusin vaimult vaeste inimeste sekka... . Olukorda kirjeldab täpselt kasvatusteadlase Tiiu Kuurme arvamuslugu "Postimehest": http://arvamus.postimees.ee/4081327/tiiu-kuurme-eesti-uhiskond-elab-totalitarismi-varjus?

Nüüd on hinges rahu tagasi. Mu lillepeenras on vähe liike. Praegu õitsevad nemad: kobarhüatsint,

idahüatsint - suvel panin peotäis sibulaid laudavundamendile suvitama, aga ühel päeval neid enam polnud seal, hiir oli ära tassinud... üks suurem näritud sibul vedeles maas, see on tema õis, see aasta on üks õis,

nartsiss,

harilik nurmenukk alustab 

ja varretu priimula. Niikaua kui mu aias domineerib "Suur Lage", niikaua üritan taimi kasvatada mastaabi vääriliselt. Hiljem, kui aed on kinnisemaks ja intiimsemaks muutunud, siis võibolla muutun liigirikkamaks ja lõhustunumaks, aga vist ikka mitte, aediiriseid tooks juurde. Ülejäänus piirdun ümbruskonna teeääre ja looduse taimedega.
Üks mastaabi-vääriliselt kujundatud aed Taanimaalt: http://www.havedagbogen.dk/2010/05/grasten-slotshave.html 

-

Salus, võsaülane tõmbab ööseks ja ka muidu vilul päeval õielehed kokku või ei ava neid.

Kose Püha Nikolause kirik. Nikolaus oli muuhulgas meremeeste kaitsja.

Kose kirikaeda on maetud kolm korda ümber maailma reisinud mees: https://et.wikipedia.org/wiki/Otto_von_Kotzebue.

-

Siia leidsid uue kodu kaks taime. Mulle meeldivad aiad, mis väärtustavad loomulikku maastikku.

Eile käisin ilma vaatamas; täna vaatasin enda lillepeena õitsejaid...

Juuru Mihkli kirik

Hommik Purdi mõisas

Siin tekkis inspiratsioon, et jumala eest ei kujundataks siia astangutele regulaar-aed, nii nagu aasta tagasi park niidetud sai. See oleks igav ja nii tavaline. Mina jätaks kõik kasvujõus taimed alles ja istutaks teise astme servale kontrastsete vormipuude rea, mis rikastaks pilti ja samas mõjuks tasakaalukalt; samale terrassile ehitaks mõõduka suurusega kiviterrassi, millele viib trepp, sealt edasi piisaks ainult murust - ei mingeid teeradu - oleks ainult atmosfäär. Pargi ringkäigu taastaks läbi olemasolevate puude kooliaegse, mis oli ilmselt juba mõisaaegne. 

Kunagi oli vaates tammiga paisutatud veskijärv ja metsa asemel niit. Mets tundub liiga lähedale tulnuna, teise astme serva harv ja kontrastne vormipuude rida aitaks pilti tuua ühe ruumi juurde, looks illusiooni suuremast maastikust.