Pool üksteist

Sinine, valge, punane

Reisike Pärnu

Teisel päeval oli meil teemaks "Skulptuur". Lõpetasime Lydia Koidula juures, kus sinna marssimine tundus ühtäkki nagu oleks rind kõlisevaid ordeneid-medaleid täis, väike marsisamm tekkis ja nagu pärjake või kimp oleks käes olnud, viimase ringi kõndisime teine teisel pool ringi, et vähendada nähtavat paatost. Õhtu lõpetasin üksi, prantsuse pikksai ja rosolje kotis, kergitasin hämaras puudevilus Vabadussõja mälestussamba kõrval Amandus Adamsoni hauakivil olevat üht teist kivi, mis varjas teksti ja läksin lähedusse roosasse majja magama.  

L. Koidula pargi serv.

Nüüd soojad päevad

'Liivi kollane munaploom'. Vähemtopelt õied pidavat paremini viljastuma. Juhuslikult on minu selektsioon vähemtopelt ja väiksemate õitega. Enne keskpäeva nautisin valgeid õisi.

'Märjamaa' olen pookinud 'Liivi kollase munaploomi' võrasse tolmeldajaks; mõlemal väga hea maiguga ploomid; kasvutüübilt sobivad ideaalselt. 'Liivi kollase munaploomi' omajuursed puud tekitavad teistest kohalikest sortidest vähem juurevõsu, nii on ka seetõttu pookimine rohkem õigustatud.

-

Miskipärast ei näe sel kevadel head välja kaks aastat tagasi ostetud kaks hilist ploomisorti; alõtša alusel; oli ju soe talv.

-

Eelmisel pühapäeval harvendasin ja istutasin ringi õunapuu seemikaluseid.

Õunapuude vahekaugustest ja oma aiast

Minu plaanitav õunaaed ei ole plaanitud kaubanduslikul eesmärgil. Näen õunaaeda huvitava ja maitseelamusi pakkuva kohana. Olen teda planeerinud vist juba 12 eluaastast saati. Nii olen paari aiandusraamatu vahele jätnud oma tõlked ja nimekirjad. Nimekirjad on aastatega muutunud. Mulle meeldib mõelda pliiats ja paber käepärast, mõni vana skeem tuletab meelde olnud aegu ja mõne õunapuu.
Oma aias kavatsen kasvatada 15 õunapuud [ja 1-2 pirnipuud]. Õunasorte on plaanitud 15. Õunapuud jagunevad: 3 suvi, 3 hilissuvi, 3 sügis (neist üks mitmesordiline), 3 talvehaku (neist kaks ühest sordist) ning 3 talipuud.

Õunapuude vahekaugustest.

Mina kasvatan seemikalustel õunapuid, sest tahan pikaealist aeda ja ei plaani kasutama hakata mustkesa ja kastmissüsteeme, multšimist aga küll.
Ringi liikudes jälgin ikka viljapuuaedade kavatisi. Suured kolhoosiaiad rajati tavaliselt 8x8 m istutusplaaniga. Olen kohanud ka väga nägusat veidi suurema vahekaugusega ruutskeemiga aeda ja 6x10 m istutusvahekaugusega aedu on veel kohata. Selliste aedade elujõud ehk nägusus sõltub suuresti mikrokliima oludest. Reeglina on lagedamates kohtades 8x8 m istutusskeemiga aiad saanud suuri kahjustusi põhjusel, et puud ei paku üksteisele sobilikku turvet. Tuntud aednik B. S. pooldas oma hästi kaitstud aias 8x8 m istutust, pidas aeda mustkesal, andis maale sõnnikut, kujundas võrad kõrguseni kuni 3,5 meetrit ja võrad puutusid üksteisega peaaegu kokku.
Kui mina aiandust õppisin, siis soovtati õunapuud istutada 4x8 m skeemis ja aia eaks loeti 30 aastat. Võrad soovitati kujundada hõrendatud kombineeritud tüübil. Selline aed andis suuremat ning vähemperioodilist kaubanduslikku toodangut. Aga vaadates selliselt rajatud seemikalustel vanemaid aedu, see pilt pole meeldiv, 30 aastat on ikka lühike aeg: aed on alt laasunud, viljaoksad on kõrgustes, vahekäigud pimedusse kasvanud.
Tänapäeval soovitab Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutuse brošüür tugevakasvulised õunapuud istutada ritta vahekaugusega 5-6 m, reavahega 6-8m. Niisiis, maksimum on 6x8 m.
Päris puhtakujulist tugevaksvuliste õunapuudega uut aeda pole mina kohanudki.

Enda aias olen seemikalustel õunapuude optimaalseks vahekauguseks arvestanud 5 x 9 m. Natuke ka arvutamist: kui võtta 8x8 m istutusvahekaugustega aia suuruseks 5x3 puud (15puud), siis on aia pindala 960 ruutmeetrit (40x24 m); kui võtta 5 x 9 m paigutusega sama arv puid, siis on aia pindala 728 ruutmeetrit (28x26 m) - väikste arvude juures päris suur maa kokkuhoid (232 ruutmeetrit).

Tõstsin silmad aknast välja

Olen kolm päeva arvutis istunud, sealhulgas sooja päikselise pühapäeva, aegajalt käisin ikka ka jalgu sirutamas ja pead tuulutamas. Esmaspäeval oli pea nii ülekoormatud, et läksin öösel kell üks teda jahutama, et tuleks pingsa ajutöö, kohvi ja rohke rohelise tee järgne veidigi rahulikum uni; lihtsalt jalutasin ja seisatasin vaikuses ja pimeduses, tuul ja pilveräbalad olid, jahe, vaatasin keset heinamaad taevast.

Täna. Hommikul tegin tule pliidialla. Hommikul vaatasin aknast oma vähehooldatud lillepeenart; kaks nartsisside punti kumasid valguses, hämar päev, mingi hea vaikne rahu ja kuma olid. Tegin pilte. Siis hakkas äike müristama ja tuli tuul ja terav vihm ja siis suurem valgus korraks, nagu vahest ikka. Saan seda lugeda selle aasta esimeseks äikseks, kuigi müristanud on varemgi. Teate küll neid vanarahva tarkuseid maha ja kivile istumise kohta. Miskipärast jälgin neid. Igal kevadel kordan ka vana-vanaisa sõnu: "Kevadine lõunatuul puhub põhjast."

Kurrelid

Jumalik lõuna.

Ööbikut kuulsin esmaspäeval enne südaööd, lühidalt,

nii on ta jubinal edasi toimetanud.

Harilik püvilill ei taha  minu lillepeenras edeneda, liiga lahja liivane koht.

Meelespead täna isegi üllatasid.

Kägu kuulsin hommikul. Pealelõunal tuli päike välja ja soe oli. Linnulaulu tippaeg on. Mõni päev tagasi, kui külmad ööd olid, siis esimesel külmal ööl peale kella 4 oli linnulaul nii tihke, rästad olid rästatas ja teised...  ka kaelustuvid.

Kas olete karusmarja õisi vaadanud?

Eile ja täna

nagu ikka.