Jõulupuud

Täna peale südaööd algas ametlik talv. Põhjapoolsel aknal on jäälilled. Lund on. Vaatan aknast puid, linde ja puuriita, lund. Trepil on nirgi ja lindude jäljed.

Sel aastal panin rõhu ehetele.

-

Ja kultuurileht "Sirbist" lugesin Elkeni kokkuvõtet 2018. aastast "Kildkonlikkus. /.../": Lõppev aasta on mõnes mõttes üldisemalt leinalise tähendusega: NO99 kadumine ehk enneaegne nullijooksmine ja ühtlasi eesti noorema põlve teatri­publiku reetlik käitumine teeb kurvaks.
Reetlik käitumine on ikka hull väljend. Kas keegi tõesti arvab, et publik peaks olema kaastundlik ja teatrile vastutulelik. Aga maalikunsti osundus Alvar Reisnerile tegi meele heaks (tutvudes A. R-i loominguga naersin südamest ja imetlesin värvikäsitlust).

Toimetamist ja vaatamist

Eile panin peterselli juuri kuivama. Head talvel suppides kasutada. Eile sai neid veel pisut kergema vaevaga ümber pööratud külmunud mullakoorikust kätte. Täna on maapind juba rohkem külmunud.

Tamm.

Ameerika jalakas.

Sel aastal katsin loomade eest juhuse soovil osa puid männiokstega.

Sitt ja kusi

Minu maja ümber ja sees on liikumist. Eile õhtul oleks minust pea-aegu saanud budist. Juba kuu aega kolistab mu majas üks reinkarnatsioon. Mõneti on see isegi rahustav, et on seltsiline. Justkui hingaks kellegiga sama õhku. Aga eile jäi ta rotilõksu vahele. Päästsin ta sealt välja ja istusin pool tundi tundliku meelega köögis tooli peal. Mis järeldusi me juhtunust teeme? Temast maha jäänud kuseloik oli vänge lõhnga, nagu isakassidel. Jätsin lepituse lootuses ühe surnud hiire nirgile võtta, aga pärast sellist õudsat värki pole nirk enam tulnud.

Paar nädalat tagasi tõin oma pensionääridega erilise nõre järgi lõhnava sita tuppa, koridori. Kas see oli just sellest toodangust, selles ma kindel pole... aga eks ta üks kiskjate maailm ole.

Kass, rebane ja nirk, mine nugistki tea, või kährikut.

Loodus

Tegin maakaardil oma kodu ümber 17 kilomeetrise raadiusega ringi, et vaatan, kuhu jääb lähemaid suuremaid metsamassiive. Nii tahaks rahus vanas, suurte puudega metsas jalutada. Ringi sisse jääb üks 1,3 kilomeetrise läbimõõduga metsa-ala, ala kuulub metskonnale, tee pikkus sinna on 12 kilomeetrit. Ja üks ala on 700-800 meetrise läbimõõduga, aga sinna on tee pikkus 17 kilomeetrit. Ülejäänud haruldused on kõik väiksemad. Käisin ühes kaugemas 400-500 meetrise läbimõõduga metsatukas ja vahelduvas maastikus. 

(Hüljatud) aed.

Nii õiged metsad kaovad. Kogu lagendik on piiratud kuni 30 aastase metsaga. Vana metsa enam pole, kui välja arvata vasakpoolne raiesmikuäärne 100 meetri pikkune kitsas riba, huvitav, miks see kriips on jäänud.

Kunagised talude põllumaad. Mõnes kohas on veel näha vannad põlluserva künnivaod.

Elekter ikka toodi kohale, aga elektriga elati siin umbes tosin aastat, siia ei pruukind kevadel ja sügisel hobusegagi vaevata ligi pääseda. Siin oli kaks talu... ühe aia võõrliigist puud ei olegi väga vanad... lehised, enelad, lumimari, toompihlakad, sirelid ja elupuud.

Enelas.

Pihlenelas on hõivanud maad.

Vanad tammed.

USA masin.

Ühel elumajal on kaks treppi.

Majad ehitati kühmude servadele, põllud olid hinnas, seetõttu on üks vundamendikülg silmapaistvam.

Teine trepp.

Ahju plekkvooder.

Puit on kõdunenud.

Viljapuu- ja marja-aed.

Teine elumaja.

Kõrgemate kohtade lõunalangud on täis kivikülve, märk jääaja jää liikumise takistusest.

Pilk vasakule.

Pilk paremale, sohu.

Siin elati hilisema ajani. Tohutu nõgese kasv näitab maa viljakust, võibolla polnud lõpupoole loomade sõnnikuga muud teha, kui et lauda ümber laiali loopida.

Magamistuba.

Restoran.

Jõgi.

Suvel ei tahaks roostunud lammil sumada, muul ajal on ta hõredam ja vähemhirmus.

Milline see lamm talude ajal välja nägi, kas tarnavaesem? Millist vaeva pidi nägema siit heina kätte saamisega? Minu astumine oli siin nagu ekspressiivses eesti filmis: litrs-lörts jne. Eesti filmides rabelemine on veider nähtus... , muidu nii rahulik rahvus kraabib seina mööda üles.

Tamm juhatab tallu.

Siinsed tegutsemisjäljed jätsid mind kõhklevale arvamusele.

Sellist kõrgete seintega lauda olen kohanud ka teistes veskites, kus peenemat jahu sõeluti ühest laua poolest teise, siit sai siis päris peent jahu!

4-5 meetri kõrgusele on karu oma jäljed jätnud.

Selle jaoks ongi vaja suurte puudega metsa. Vana mets on välja kujunenud elukeskkond. Kes hävitab oma funktsioneeriva kodu, ja kes teeb oma laste elu põrguks?? 

Mis on ilusam! Praegust metsamustrit jälgides on see õige mets varsti kadunud. Vastik on kuulata, kui "metsamajandajad" räägivad, et enne II maailmasõda oli metsa vähem, miks nad ei räägi 20-25 aasta tagusest seisust. Vanu kaarte vaadates näen, et Kesk-Eesti oli enne II maailmasõda isegi metsarikkam; väärt puistut hoiti kui kullatükki, tarbepuud saadi niitudelt. Kas praegune statistika arvestab II maailmasõja eelsete niitude puidu olemasoluga? 1960ndate suured maaparandustööd hävitasid Kesk-Eestis suure osa metsasest alast. Näiteks minu koduküla hajatalud ei näinud teineteise hooneid enne suurt maaparandust, oldi omaette. Lõuna-Eesti kuppelmaastikul on küll pilt vastupidine, aga see ei õigusta teises kohas elukeskkonna hävitamist. Paberile kirjutatud numbrid ei pruugi näidata struktuuri terviklikkust.  

Lammimetsa ala.