laupäev, 30. jaanuar 2016
reede, 22. jaanuar 2016
AEG
Sõber mainis: "Tead kui kiiresti aeg läheb, asjad liiguvad edasi."
Ise mõtlesin... mis väljakutse see aeg on? Aeg läheb omasoodu ja kus siis mina olen? Kas ma olen sellest vaesem, kui ei tea linna keskväljaku uuest purskaevust?
Praegu on ootamatult läinud nii, et istun keset kaltsu ja kirjanduse virnu ja lahtivõetud sahtleid. Üks tuba sai mööblist tühjaks tehtud ja nüüdne korratus häirib mind. Aga et uus kord luua, tuleb kõik olemasolev läbi käia. Raamatud millest rohkem lugu pean on juba uutes riiulites, need olid mul kogu aeg käeulatuses... siis aga võtsin sihiks vähendada poolemeetrist ajalehtede virna poole võrra; aga see võtab aega... loen uuesti kõrvale pandud arvustusi ja intervjusi ja muud. Kui vähe jääb olnust meelde! Loen täiesti uusi fakte - ühte festivali lehte vaatasin igat pidi, nagu polekski seal viibinud... näitused ja filmid?? Niisamuti ununevad ka enamus raamatuid.
Olin paar numbrit "Sirpi" tervikuna alles hoidnud. Ma ei viitsinud otsida-mõelda, et miks. Lugesin neist lihtsalt arvustusi ja ei viitsinud peaaegu ühtegi neist läbi lugeda. J K kirjutab kirjandus- (ja kunsti)kriitikat nii hämult, toetudes paralleele tuues klassikaliselt "autoriteetidele", ei mingit kriitikat, lihtsalt üks suur (tol ajal oli lehel teine formaat) lehekülg häma. Milline aja raiskamine! Hakkasin aega tajuma... viskasin "Sirbid" minema.
Ühes teises lehes ei tee kriitik L P saladust sellest, kes teda näitusele või teatrisse saatis, on otsekohene, selge, loogiline, toetub samuti tsitaatidele. Muidugi võis tal midagi märkamata jääda ja midagi ka "valesti" mõista, mis mul sest, vähemalt ei häma.
Selline jutt siis seekord minu aia ja kaugemate maanurkade blogisse.
Ise mõtlesin... mis väljakutse see aeg on? Aeg läheb omasoodu ja kus siis mina olen? Kas ma olen sellest vaesem, kui ei tea linna keskväljaku uuest purskaevust?
Praegu on ootamatult läinud nii, et istun keset kaltsu ja kirjanduse virnu ja lahtivõetud sahtleid. Üks tuba sai mööblist tühjaks tehtud ja nüüdne korratus häirib mind. Aga et uus kord luua, tuleb kõik olemasolev läbi käia. Raamatud millest rohkem lugu pean on juba uutes riiulites, need olid mul kogu aeg käeulatuses... siis aga võtsin sihiks vähendada poolemeetrist ajalehtede virna poole võrra; aga see võtab aega... loen uuesti kõrvale pandud arvustusi ja intervjusi ja muud. Kui vähe jääb olnust meelde! Loen täiesti uusi fakte - ühte festivali lehte vaatasin igat pidi, nagu polekski seal viibinud... näitused ja filmid?? Niisamuti ununevad ka enamus raamatuid.
Olin paar numbrit "Sirpi" tervikuna alles hoidnud. Ma ei viitsinud otsida-mõelda, et miks. Lugesin neist lihtsalt arvustusi ja ei viitsinud peaaegu ühtegi neist läbi lugeda. J K kirjutab kirjandus- (ja kunsti)kriitikat nii hämult, toetudes paralleele tuues klassikaliselt "autoriteetidele", ei mingit kriitikat, lihtsalt üks suur (tol ajal oli lehel teine formaat) lehekülg häma. Milline aja raiskamine! Hakkasin aega tajuma... viskasin "Sirbid" minema.
Ühes teises lehes ei tee kriitik L P saladust sellest, kes teda näitusele või teatrisse saatis, on otsekohene, selge, loogiline, toetub samuti tsitaatidele. Muidugi võis tal midagi märkamata jääda ja midagi ka "valesti" mõista, mis mul sest, vähemalt ei häma.
Selline jutt siis seekord minu aia ja kaugemate maanurkade blogisse.
Kunagi oli mul(meil) selline vaade Tallinna korteri aknast; öösiti, kui jäin mõnikord kuulama, siis Balti jaama turu ventilatsiooniseadmete unin jäi häirima - panin akna kinni.
laupäev, 16. jaanuar 2016
teisipäev, 12. jaanuar 2016
TALV
Tellimine:
Postitused (Atom)