Panniroog

Porgand, kaalikas, kartul ja kabatšokk.

Kabatšoki kroonlehed lisasin viimasena.

Põdrakanep õitseb, nagu ikka

ja laialehine ebajasmiin.

Ebajasmiin ulaub kõrgele, pea 8 meetri kanti ja lõhnab õunaselt. Vaatan ja imetlen.

Laialehine kellukas õitseb.

Head isu!

Vihmasegune soe õhtu

Suvedaalia esimene õis on kolmandat päeva lahti; õhtuhämaras telliskivi värvi.

Tomat 'Gartenperle' annab aiamaal saaki. Hea maiguga, aga viljad lõhenevad.

Metsast kõhtu

Maasikaid oli ja mustikaid oli, mõlemaid siiski kasinamalt... külm kevad. Aga mustikaid sõin palju viitsisin.

Kukeseened ja röstleib.
Kukeseente seas oli ka kolm magedat pilvikut, praadimiseks kasutasin järgi jäänud artišoki õlimarinaadi, lisasin soola, pipart, sortsu valgeveini äädikat ja nõristasin pisut värsket mett. Päris kuivaks ma seeni ei prae, jätan veidi siirupjat vedelikku alles.

Sidrunkollane päevaliilia avanes

Sidrunkollase päevaliilia eripäraks on avanemine õhtu eel, ta on ööliilia. Lõhnab õrnalt ja meeldivalt.

Mida teha kabatšoki õitega?

On ainult emasõied... isasõitega läheb veel aega.
Korjasin õisi suure peotäie; tükeldasin, lisasin 3 muna ja 2 kuhjaga supilusikatäit nisujahu, sortsu veiniäädikat, soola, jahvatasin pipart, segasin ja valasin pannile. Küpsetasin kaane all suhteliselt madalal kuumusel. Serveerisin peterselliga ning soolaheeringa õlimarinaadiga üle valades. Sai kohev ja kerge söök. Kes tahab "peenutseda", see võib kabatšokke nimetada zukinideks, zucchinideks ja kastmeks peale valada anšovistega õlikastet. Head isu!

Hosta paljundamine

Googeldasin kevadel mitmes keeles "hosta paljundamine". Tegemist oli puhma pesemise ja tükeldamisega või (ise)külviga. Oli ka üks pilt veenõus olevatest lehtedest, aga tekstist ei selgunud, miks nad seal on. Niisiis improviseerisin...
Lõikasin terava noaga hostapuhma juurekaelalt ühe noore (sest kevadel on ainult noored) leheroseti välja. Roseti lõikejoon oli sarnane hariliku sibula omale; mahlaks ja õrn ja valkjas. Panin kupatuse niiskesse mulda (potis) noor leht mullast väljas. Seesmised (valkjad) lehed läksid varsti mädanema, aga esimene leht oli kenasti roheline edasi. Otsustasin selle lehe õrnalt jooksva vee all puhtaks pesta ja uude mulda panna (ikka potis). Juured ta alla võttis. Täna istutasin peenrasse.

Värske kartul

Esimesed õied ei viljastu kui isasõisi veel ei ole, seega võib neid kohe toiduks valmistada.

Nii palju sain ühest odenvaldist täna.

Rooma salat, petersell, till, koriander, sibul, rukola.

Täna teeb äiksehooge.

Värske kartul, üks kabatšok ja üks muna, soolaheeringas ja hapukoor, jahvatatud must pipar ja roheline.

Jalutasin vihmaga aias, mulle selline stiihia meeldib...

Väänroos ja kukekannus ja

Minu lillepeenras on ainult kaks taimeliiki, mis eesti aedadesse viimase veerandsaja aasta jooksul tulnud, ülejäänud on vanemad. Seda kukekannust kasvatas ka minu vanaema; kasvas näärelehise roosi ja mustasõstrapõõsa vahel.

Väänroos kasvas juba minu lapsepõlvekodus Saaremaal - ema oli pistoksast kasvama pannud. Mandrile toodult kasvas elumaja seina ääres; teda talveks ei kaetud, igal suvel kasvatas maapinna lähedalt mõne uue võrse ja õitses suurte lopsakate õisikutega. Kõrgus jääbki selliseks, õisi on külmadeni. Ükskord lugesin ühest õisikust kokku 60 õit, suuremad õied on 8 cm läbimõõduga. Pildil oleva roosi leidsin juhuslikult heinamaalt. Vedasin kunagi maja eest mulda heinamaale jäänud künnivakku, sealt tema pärit ongi, ilmselt juurejupist alguse saanud, samas ei saa välistada ka seemnest kasvama hakkamist. Sort ilmselt 'Hamburger Phoenix', 1954 (olen selles vist päris kindel).

Isekülvanud mungalill, neid ilmub igal aastal välja. See mungalill on mälestus Rootsis käigust - oli õhtuhämarus ja tema kumas väikses suvemaja aias, oli mungalillede peenar ja pisike maja.

'Festiva Maxima'. 

Teekond metsa, õigemini raiesmikule

Metsa raiumisega on mindud liiale; iga raieküpse metsa raiumine pole ju kohustuslik. Lugesin üht primitiivset netikommentaari, kus öeldi: "Metsakaitsjad on kadedad, et omanik tulu teenib." Aga kus see raha ja puit on, mina ei näe. Ega mul polegi vaja teise rikkust näha ja puitu üldse. Kahekümne viimase aastaga on mammonat kõvasti keerutatud, peaksime püstirikkad olema, maa peaks uusi ruumikaid palkmaju täis olema - "metsarikkus"?

Mis maksab jalutuskäik lihtsasti ligipääsetavas ilusas küpses metsas? Selline küsimus tekib, kuigi elan maal, mis statistika andmetel on metsarikas. Juba peab marjule ja seenele minema autoga, kas looduskaitse või rahvusparkide aladele, sest mujal on raiesmike laga. Olen küll üldistav, aga see on tõsi.

  

Arukask ja vaher.

Rohumaa metsa sees, kunagise talu põllud:

Palderjan.

On sood:

konnad ja teod.

Muidu on siin vast ikka selge vesi; kõrval oli maaparandustöö pooleni, see on savi kergitanud. See ühe teoni ujunud vibalik on kaan.

Teod kõhud taevapoole; paistsid nii elama. Ma olen uurijalikult madalsoosse harva sattunud, seega ei tea, kas see on normaalne elu.

Üks teine tiigike.

Ja siis üks vana talutee.

Ja endised põllud.

Ühel alleevahtral eristus üks oks silmahakkavalt - palju tumedam ja nagu kerajat vormi hoidev. Kas kõik hariliku vahtra kultivarid on kloonid? Siit saaks uue sordi 'Globosum'i kõrvale, eestimaise.

Rohumaal oli üks saagikas maasikavälu.


Ja siis suur raiesmik

Raiesmiku maasikad.

Metskõrkjas.

Kollane tarn. Tore oleks teada kõiki taimi, kohe kindlam tunne oleks. Aga jah, minu võimetel ja viitsimisel on piirid. Lõikeheinalised ja kõrrelised loovad kaunid ja huvitavad pildid.

Lutsern võlub maagilise värviga.

Valgusevaesel  metsarajal näib harilik käbihein hoopis teise liigina, palju kõrgem ja kahvatu, sinakama lehestikuga, õitsema hakkab hiljem.

Raiesmiku serval on soo ja allikas ja jupike vanat keerdus okastraati. Vana kaardi pealt vaadates on see suur kahe kõrgema koha vaheline mets, mis praegu suur raiesmik, mahutanud talude ajal kolme väiksemat niitu ehk karjamaad... mets on märgitud soode ja nõlvade-alustesse paikadesse... maastik on olnud mitmekesisem.
Allika serva oleks nagu kividega kindlustatud. Kohta võidi kasutada koduloomade joogikohana.

Soine mets pakub huvitavaid puudekooslusi. Kevadel on siin ikka päris vesine; veesoonte uhtekiht on maapinnaga päris tasa.

Siin on pärn kuusega ühes pesas. Pärnal on pikad peened harud, üks neist kasvab kuuse najal taevapoole.

Selline see laupäev oli.