Iirised talvel

Ma ei tea, mis see on, aga pimedal ajal hakkan iiriste peale mõtlema, et oleks nad lilled... kes kõrges heinas ise hakkama saavad jne.

Tagaaias

On olnud külmad kumavad hommikud, aga olen need peaaegu kõik maha maganud; täna pärastlõunal tegin tiiru tagaaeda. Täna oli sula, sadas vihma ja jäidet ja lund. Jalad said tagaaias märjaks. Külm on raba kandvaks teinud, pääses lihtsalt salasoppidesse, sinna kuhu võõrad marjulised tavaliselt teed ei leia... ja kas nad taipavadki-viitsivad igale poole minna. Jah, esimeste laugaste ümbrusest ma jõhvikaid ei leidnud. 

Metsas on marju kõigile. Ja kui suured nad veel olid! Sõin hõrke marju suurte peotäite kaupa; pärast külmi on jõhvika maitse teistmoodi hea, marjad olid sulanud, vesised, ainult samblasse vajunud marju ei saanud kätte. Käed külmetasid... käed pühkisin mahlast puhtaks ja soojendasin neid vahetevahel mantlipõues.

Muutlik detsember

Tool

Mulle tuli hommikul meelde üks vana lugu, olin siis kahekümne aastane. Seda lugu pole ma eriti kellelegi rääkinud. See lugu juhtus Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgses varakapitalismi ajastus ühes väikelinnas. See lugu on jätkunud omal moel siiani, aga sellest loo viimases lauses.

Olin ühe väikelinna mööblipoes, see oli varakapitalismile omaselt eklektilise kaubavalikuga pood, seal müüdi ka autode varuosi, see oli uus erapood... paarist suuremast toast tehtud ruumis, oli vist endine pesumaja. Oli poe sulgemise-eelne veerandtund, vaatasin lihtsalt mööblivalikut. Müüaks oli noormees, minuealine, võibolla aasta vanem. Ta küsis: "Kas otsite midagi kindlat?" Vastasin pool-muigega: "Tooli." Ma tõesti tundsin mugavast polsterdatud põhjaga toolist puudust, aga seal kaubavalikus sellist, mis odavam oleks, polnud. Lahkumise eel ütlesin müüale, et sellise tooli ostaksin, millel te ise istute. Tema ütles, et laos on üks selline tool veel alles. Ta ütles ka hinna, odav hind mulle sobis. Ta oli väga sõbralik, isegi omamehelik. Ta tegi ettepaneku, et võime kohe lao juurde minna, et ladu asub kümne minuti kaugusel. Ta pani poe lukku ja läksime jala läbi linna sinna. Me rääkisime omavahel lõbusalt, millest, ei mäleta, aga mäletan noormehe naervat nägu. Ladu oli kõrgete ustega garaažiboksis; vist oli vana tuletõrjemaja garaaži äärmine uksepaar; sinna oli vaheseinaga ladu ehitatud, mis oli mööblit täis, kõrge hämar laealuste akendega hall ruum oli. Kõik mööbel oli kilega kaetud. Ta võttis kile alt tooli ja hakkas laopaberiga tegelema, laos oli töölaud, ta tegi seda püsti kummargil asendis, mina vaatasin uudishimulikult laos veel ringi. Äkki kuulsin mütsatust, ma kohe ei teinud sellest välja, aga imelik vaikus sundis siiski vaatama, et mis mütsatus see oli. Noormees oli kadunud, vaatasin laua taha, ta vedeles maas. Liigutasin teda, täiesti surnud olekuga oli, langetõbele omast vappumist polnud. Lao laual oli telefon, helistasin kiirabisse, kiirabi tuli minu meelest vähem kui viie minutiga kohale. Üks arst ütles: "Surnud." Samal ajal tõstsid nad ta kanderaamile ja pooljoostes läksid temaga autosse ja sõitsid minema. Mina lahkusin sealt melanhoolselt. Tool jäi ostmata.

Jah, oma elu jooksul pole ma ühtki tooli ostnud.