Häid pühi!

Picea omorika 'Nana', pilt on tehtud aprilli algul,

puu kaitsvas varjus on ühe looma sisseelatud varjupaik.
Seekord on mu jõulupuu selline.

Pime aeg on lakke vaatamise aeg, teen kokkuvõtet aastast, mõtlen elu üle järgi... kas, kuidas ja milleks. Vaatamata pimedusele ei ole sel hämaraajal endasse keskenduda hästi õnnestunud. On väga häirivaid asju toimunud. Üks kergendav toiming oleks asjad hinge pealt kirja panna, las nad olla kirjutatult. Aga nagu ei taha end seeläbi vihaseks ajada, kuigi siis saabuks vaibumine. Olen võtnud teise taktika - magan pikalt, vaatan igasugu filme (välja arvatud ulme), nii intensiivselt pole vist kunagi lugenud, kohe nii, et omi mõtteid oleks vähe... mõned kommentaarid ja vastuvaidlemised... need mind eriti rahutuks ei tee, nendega olen leplik. Aga viimati külaraamatukogus ütlesin: "See kord ei laenuta ma midagi, vahelduseks tuleb ka omi mõtteid mõelda." Pea nädal hiljem võtsin voodipäitsi kohalt ühe köite Tšehhovi kogutud teostest. Lugesin kolme lugu, kaht neist pean ammusest ajast oma lemmikuteks. Ja neist avastasin alles nüüd, kui suuresti olen neis ignoreerinud inimeste iseloome, oleks nagu need kirjakohad varem vahele jätnud, ja neid kirjakohti on palju! Ühes kohas oleks nagu ära tundnud ühe tema kaasaegse kirjaniku (Lev Tolstoi), on kriitiline. On kirjutanud tölplastest. On kirjutanud avara ja heatahtliku hingega inimestest, neid on küll vähe. Lugedes nägin seljataha jäetud inimeste galeriid... nad on (juba) kirjandus.

Kummaline metsaskäik

Käisin metsas jalutamas, et vaatan-kuulan kuidas vesi vuliseb ja vaatan raba, viis minutit on toast esimeste laugasteni minna. Aga keegi paugutas kusagil raba serval just minu päikeseloojangu käigu ajal pea tunnike püssi. Paugulemb. Mul oli rabapeal hirmus olla. Mida ta seal rabaserval paugutas, hämardumisel läks küla poole ja paugutas metsaservaski, kokku tublisti üle kümne lasu. Vahepeal käis korraks mõte peast läbi, et hüüan talle, et milles asi, aga kartsin lähemale minna ja mis ma ikka karjun. 

Sõin jõhvikaid, nad on külmaga ülekäinult nii head, see mahlasus, vitamiinid ja mõrkjus.

Kummaline nähtus: kas metsloom on laukkasse sattund? Nagu oleks taevast midagi suurt kukkunud, või vee alt miski pressinud ja veemuhu üles löönud.

Sügis I

Septembri viimane laupäev. Olin üksi tööl, vist kolm klienti käis, ilus ilm tuli äkki, ootamatult. Käisin pildimasinaga ringi, mõtlesin unarusest ja kõhedusest. Kui ei teaks, et töölised olid eile tööl ja esmaspäeval tulevad jälle ja et kohal on peremees-perenaine, siis oleks olnud hea jalutada. Jalutasin häiritult, kuigi silmasin ilu.

Teravalehised magnooljad, Magnolia acuminata kaks puud.

Paraadvaade. Enam ei ole mul häbi Järvselja taimeaia pärast. Esiplaanil vasakul kasvatatakse elupuid. Pole juhus, et väike, veidi eraldatuses olev taimeaed, kus töötasin, ei sattunud tööga siia blogisse, kordaminekud jäid minu üldise rahulolematuse varju. Mis siis ikkagi tehtud sai? Aastast-aastasse stabiilne aastakahjum sai vähendatud kolmandiku peale, võibolla vähemakski. Vähemalt endale tõestasin, et äri on lihtne: paku kvaliteetset kaupa hea hinnaga ja oledki mäel. Hulk taimi sai korda tehtud ja maha müüdud. Kliendid olid toredad ja külas käinud taimefriigid südant soojendavad. Aga minu kordaminekud häirisid taimeaia juhataja "autoriteeti", õnnetu juhataja oma piiratud mõtlemisega ei osanud "hoopide" all muud teha, kui et hakata vastu töötama. Mõned arenematud "enesenäitamised" võin ju andeks anda, aga valetamisi ei.

Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna kontor.

Selgjärv.

Korgijalakas, Ulmus minor var. suberosa Rehder - Järvselja jahilossi pargis.

Kähar tamm, Quercus crispula.

Amuuri korgipuu, Phellodendron amurense. Amuuri korgipuu on üks minu lapsepõlve küla puudest, muljusin vetruvat koort tookord, ja nüüd. 

Endine Järvselja koolimaja, praegu on siin paar korterit ja raamatukogu.

Järvselja jahiloss.

Sügis II

Läbi Pärnu. Võtsin enam kui paar nädalat tagasi nädalase puhkuse. Külastasin sõpru Pärnus ja Läänemaal.

Vaimustav olemine...

Vesi.

Naabritel külas.

Kasari sild.

Õueriided seljas toas(köögis) kokkamine täitis lihaisu järgmisel hommikul riietudes. M-i kasvatatud punapeet küpses päikeseloojangul sillalkäigu ajal. Uuel päeval peatusin korraks ühes Lihula kohvik-söögimajas, seal arvas üks mees, silmates mu vaikivat olekut, et olen soomlasest põdrajahimees.

Aga kodus tegin aiatöid ja degusteerisin õunu; ja ühe plaaniga plaanisin puudest-põõsastest tuuletõkke ilme muutmist - vähendasin puude arvu...