SOE VEEBRUARIPÄEV

KUI VEEBRUARIS ON SOE, SIIS VAATAD KAPPI JA MAHA

Seemnetest ainult Amour F1 ei ole.

-

Täna on soe päikseline, varjus näitas +8 C, tuul puhanguline, kohati nii puhanguline, et lõi mütsi peas laperdama - läänetuul lagedalt. Minu pea sellist tuult ei taha.

Tulbiseemned on idanenud, kui vahest veel külma tuleb, siis võivad hävineda. Mina ei ole neid seni süstemaatilise teadlikusega külvanud, aga mine tea, võibolla kunagi teen proovi. Oh seda ootamist ja põnevust, siis.

-

Ja kapis on selline mapp. Sain selle siis... kui olin 5 aastane; Elva lasteaiast lahkumisel andis kasvataja kaasa. Vaatasin ka fotosi lasteaiast: nelja-aastaselt istun üldpildil kasvataja põlvel - olen ikka memmekas.

Mapp on üks väga hea asi. 

"Maja talvel", ka kasele on lumemüts joonistatud.

Meie Elva kodu oligi linna kõige värvilisem maja. Kõik värvid on õiged: roheline katus ja uks, kollane sein ja punased äärelauad. Teised kollased majad tulid natuke hiljem; muidu olid eestiaegsed rohelised ja pruunid.

Kompositsioon on neil töödel väga hea; kõrgkoolis kunsti õppides pole ma kompositsiooni-õpetusest midagi juurde saanud - raisatud aeg. Asi ei ole suutmatuses õppida.

"Varblased"

Selle töö pealkiri on "Kevad metsas". Kui palju loomi on maalitud?

"Maja ehitamas"

"Sinililled"

-

II klassis olen sinilillele juba juured ka maalinud. Osad õied on kah enam-vähem.

-

Jälle lasteaia-pildid:

"Diivanipadi". Selle kompositsiooni järgi võiks praegu lillepeenra teha; mul ongi lilled pea-aegu nõnda - mis siin imestada?

"Õhupallid". Need toonid on kõrgem pilotaaž.

Seda päeva mäletan. Käisime lasteaiarühmaga ühisel metsaretkel. Meile räägiti, et täna näeme loomi, kästi valvas olla. Ühest võsast jooksis loomakostüümis inimene meie eest üle tee. Kasvatajad küsisid: "Mis loom see oli?" Olin segaduses, sest see oli ilmselgelt inimene; õnneks teised päästsid "karuga, lõviga" välja. Hiljem pidime päevast pildi tegema.

"Lapsed teevad lumememme". Selle pildi olen teinud 6 aastaselt, päev pärast oma sünnipäeva. Mulle selle pildi meeleolu meeldib.

"Purjekas". Siin on neid kohe mitu, olümpia oli.

"Part". Ka kohe mitu.

Mäletan seda päeva, kui sain teada, et taevas ja maa puutuvad kokku; nüüd tagantjärgi hinnates võin öelda, et maailm sellest teadmisest ilusamaks ei läinud.

"Jänes porgandiga". Kõike on rohkem ja veel midagi.

Selline see näitus sai. Seekord siis selline.

96

AJALOO HUVIDES

Täna.

U - U - U - U - U - U - U - U - U - U

Käisin täna öösel poole kahe ajal kompostihunnikusse püksivett valamas, nii nagu ikka enne uinumist ja muul ajal. Üle kuuri katuse lendas hääletult lõunamaa nahkhiirt meenutav lind. Vaatas mind ja tegi natuke rapsu ja suundus kuuskedesse. Olen varasematel aastatel kah öösiti üle liuglevaid kakke (kakkusi) näinud, aga need on olnud saledama ja hallima olemisega kui tänaöine. Kuna oli mõnus tuulevaikus ja pilvesordiiniga kuuvalgus, siis jäin maja trepile kauemaks passima.
U - u - u - u. Sekundilise intervalliga u kuuldus vaikselt kuusehekis.
Käisin toast läbi, võtsin kõdunevaga pangekese ja tühjendasin ka selle kompostihunnikusse, et asja teha ja jäin aiamaale mõneks ajaks veel kuulama. Lind tuli mind üle kontrollima - lühinägeliku muljega tiiru tegi minu kohal-ümber, nii 2-3 meetri kõrguselt. Minul oli natuke kõhe olla. Olin talle liiga suur suutäis.
http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/korvukraets 
Kõrvukräts vast vähendab natukenegi majaümbruse hiirte arvu.

KUUPÄEV

Enne ahju tule tegemist viibisin veebruari soojas udus.

Lumikellukesed ja lõhnavad kannikesed.

Corylus colurna - kõrgetüveline sarapuu Tšehhi mägedest.

JÕHVIKAMAHL

JUBA TEIST PÄEVA VAATAN

VÄRVI ESTEETIKAT.

OLNUD SÜGIS, SUVI, SUVI, KEVAD

Üks tagasivaate pildirida.

Kevadeti juhtub ikka nii, et jääd peenra otsa kükitama ja vaatad taimede kasvamist.

Erakordne krookus ja

erakordne nartsiss on pärit prahipaikadest.

Mulle lihtsus meeldib. Tulpidega on väga kerge üle piiri minna.

See pilt on vahejaamast: tulbid, mille õit ei ole näinud, mine tea mis on; ja priimulad... nende punastega on selline pilt: kõrged puud, jalgrada sinna, kitsas lillepeenar mõlemal pool rada, naabrinaise aed Saaremaal.

Omajuurne, aastaid ilma talvekatteta väänroos ajas igal kevadel vähemalt ühe võrse ja õitses kimbu õitega. Siis tulid moodsad ajad ja veevärk. Minu tööks oli majaesise tasandamine. Tassisin viletsamat (liivast) mulda heinamaale endisesse künnivakku. Suvel vaatasin, et heinamaal kasvab roos. Istutasin ta lillepeenra servale. Ilus-tihe laiali-harunev juurestik oli. Vaevalt, et ta seemnest hakkas kasvama, vast ikka pisikesest juurejupist. Sort võib olla 'Hamburger Phoenix' (1954).

'Arthur Bell' (1965).

Minu meelest on see väänroosi kolmas aasta, või neljas.

Ja teised roosid. Tädi ja tema sõbranna ütlesid, et mul on roosidega rohelised näpud. Lehetäide, ussikeste ja mardikate tapmine värvibki käed selliseks. Aitab-aitab.

Laialehine ebajasmiin, Philadelphus pubescens.

Noored 'Minosed'.

Sügise firma-pilt.

Minu vapipuu - ULMUS AMERICANA.

Viirpuud ei suuda minu botaanika ajuosale pakkuda täit rahu. Ühes välikohvikus sattusin koos istuma metsanduse õpetajaga, tunnistasin talle oma ainust nõrkust. Järgmisel päeval kinkis ta mulle puude ja põõsaste määraja. Muidugi lehitsesin raamatut; teadsin ka kohe, et see olukorda ei muuda, sest olin näinud oma töökohas kilomeeteri jagu viirpuu-hekke. Ja pilt oli neis salapärane: oli ühesuguse lehekujuga põõsaid, ühel leht läikiv, teisel matt ja õite ehitus erilaadne jne. Mitmesuguseid hübriide võis leida. Las nad rahus olla.
Pildil on tulipunane viirpuu, Crataegus chrysocarpa. Nii võluv sügisvärv on tal olnud seni ainult esimesel aastal; elame näeme.

On olemas madal aroonia, see on. Minu aias on ta vähe aega olnud, juurevõsu ja madala kasvu olen ära näinud. Ladinakeelne nimi ilmselt Aronia melanocarpa var. micromelanocarpa.

Polegi rohkem vaja - mänd, kadakas, kuusk. (Harilik mänd, Pinus sylvestris, harilik kadakas, juniperus communis ja serbia kuusk, Picea omorika 'Nana'.)