Juba tükimat aega on metsade liigraiumine ühiskonnas teemaks. Vähemalt Riigimetsa Majandamise Keskuse arvates on kõik korras, metsa leitakse juurdegi. Aga minu meelest, kui nüüd kujundlikult väljenduda: kui igal esmaspäeval pea valutab, ju siis ikka probleem on. Varem käisin rõõmsalt metsas, aga nüüd vaatan atmosfääri iga kord kahjutundega, et võibolla viimast korda, sest "ülekasvand metsad" on maakerale koormaks ja ehk saab veel mõne kopika.
Mets on ökosüsteem, elukeskkond, seal kujunevad sümbioosid - seened ja loomade elualad-eluviisid. Viimased ei näe raieküpsust ja ülekasvanud metsa. Ka RMK lõkkekohtadest on neil ükskõik.
Mõned päevad tagasi nägin ERR-i portaalist kummalist saadet: https://etv.err.ee/1019649/esimene-stuudio, seal rääkis RMK juhatuse esimees Aigar Kallas: "Mul on väga hea meel teile uudist teatada, kaks päeva tagasi jõudsime me märgilise tähiseni riigimetsade looduskaitselises ülesandes: 30% riigimetsadest on range kaitse all."
Vaatasin siit-sealt järgi, kas tõesti, ja mida nägin: tegelik % on 29,1 ja geoportaal näitab, et kaitsealused riigimetsad on valdavalt sood ja rabad, isegi järved. Mis päris metsade % on, sellele esimeste nupukestega vastust ei saanud. Miks metsatüüpide osakaalud pole väja toodud... või kus on? Kas Rootsi 20% ja Eesti võrdlus on pädev? Pelgalt ühe statistilise numbri üle uhkust tunda, ilma süsteeme teadmata (pean esmalt ennast silmas) on ettevaatamatu, võin seetõttu statistilist fakti mida "rahvas ei taha uskuda" (jutumärkides - Aigar Kallase sõnad) pidada väheütlevaks.
Aigar Kallas: "Ma arvan, et nõustute minuga, et ägedamat loodusturismi objekti Eestis ei ole olemas kui RMK matkarajad ja lõkkekohad."
Saatejuht: "Seda ütlebki EAS juht, et neid varsti enam ei ole, kui inimesed ei taha sinna enam minna, talle anti teada, et nad on pettunud."
Aigar Kallas: "Ot, ot, ot, meie teeme seda selleks, et korraldada samade radade hooldust, selleks et kindlustada inimeste rahulolu kes seal radadel käivad /.../ Ja kümne aastaga on kahekordistunud nende inimeste arv kes nendel meie poolt ettevalmistatud kohtadel käis, nii et see informatsioon mis minul on, päris informatsioon selle kohta mis inimesed tegelikult teevad, mitte see informatsioon mida keegi arvab mida inimesed teevad, väidab absoluutselt vastupidist."
Oh, oh, oh.
Lisan lisaks ühe kommentaari ühele teisele jutule "Postimehest", mis markeeris ERR-i saate teemasid - puidust laud ja süsinik.
https://heureka.postimees.ee/6748899/keskkonnaagentuuri-direktor-kas-meil-jagub-ressursse-mida-samas-tempos-kulutada/comments
Asko Lõhmus 8. august 2019,
Lugu on muidugi adekvaatne, aga ühe kahetsusväärse lausega. Väide "kestlik süsiniku sidumine metsapuidus eeldab ka metsa raiet ja sihipärast uuendamist ning saadud puidu kasutamist pikalt kestvates toodetes" ei ole korrektne ning taastoodab levinud väärarusaamu. Esiteks on puudu kontekst: süsinikku seotakse metsas suuremalgi määral mullas kui puidus ning süsiniku sidumine omakorda on ainult üks metsade kliimafunktsiooni komponent (seda märgib ka IPCC raport). Teiseks on metsa raiumise puhul määrav, millist raiet ja mis vanuses tehakse, esmajoones sedakaudu, kui suhteliselt pikaks kujuneb periood, mil raiutud ala süsinikku ei seo. Kolmandaks, lausest paistab arusaam, et inimeste arusaam puiduvarumise ja süsiniku sidumise osas langeb kokku. Ei lange. Puidus ja metsas seotakse süsinikku väga palju pikemas ajahorisondis kui tavapärased raieringid. Ühe värske ülevaate leiab siit (https://par.nsf.gov/purl/10059460). Neljandaks: istutatud metsade ökosüsteemifunktsioonid on reeglina palju väiksemad kui looduslikult arenenud metsadel. Arusaam, justkui kompenseeriks istutamine looduslikult arenenud metsade raiet, on vale. Viiendaks vajab täpsustamist pikaealine puittoode. Puitmööbel võiks kesta sada aastat, aga päriselus kestab keskmiselt alla kümne. Sellise kasutuse puhul oleks vaat-et arukam puu metsa jätta, isegi surnud puu. Kokkuvõttes on autor ajanud segi metsade majandamise ja raiumidse mõisted, samuti puittoodete võimalused ja 'business-as-usual' tarbimise. Jah, metsi tuleb arukalt majandada, ent raiumine on ainult üks majandusvõtetest ja kliimapoliitika puhul üldse mitte peamine.
-
Tegelikkuses on erametsadega toimunu palju kurvem. Ilmselt Eesti riigi kodanikud ikkagi näevad mis on toimunud, miks ei peaks nägema, ja muretsevad.
-
