HOLLANDI KULDNAD

Nüüd on Hollandis kasutusel euro.

Mulle meeldivad üheliigilised puudegrupid. Ka mõisaparke on plaanitud liigiliste tukkadena. Näiteks Harku suvemõisa park (vahepeal sovhoosi-, praegu koolipark); sealt on paljud aiandus-huvilised mööda käinud, et rühma-mõjust põhjalikumat elamust saada, tasub parki ka seest poolt vaadelda. Grupitamine on olnud üldine võte. Eriti mõjusalt tuleb grupipilt esile puukoolide taimederidu vaadates. Hulk mõjub.

Kaskede kultivarid on poes kallid, nende paljundamine on vaevaline, kuigi saab ka seemikutest valides sordilähedasi puid. Jutt tundub kummaline, sest kask on ju metsaraie esimene vallutaja, kasvab igal pool ja elujõuliselt. Puukoolis on asi teisiti. Kasel on õhuke-õrn koor. Ridades kipuvad puud välja venima ja longu vajuma; neid on vaja siduda-toestada. Olen näinud tõesti pehmete vahenditega seotud kaski, aga ikka olid kõik puud tüvekahjustustega. Jama.

Minu aia ÜKSIK 'Golden Cloud', arukask, Betula pendula on pärit Hollandi saadetisest. Kalli hinna tõttu leidis vaid mõni üksik puu endale uue kodu. Ületalve hoiti neid konteiner-puukoolis. Juurekotid olid küll konteineris puukoortega kaetud ja tuulevaikne koht oli, kuid ikkagi võttis külm äärmised puud ära. Mõned külmavõetud puud näitasid suvel elumärke - võrsed tekkisid tüve alumisele osale, neist katsusime uusi puid kujundada. Siis tuli järgmine, eelmisega sarnane talv, ainult külmakahjustusi polnud, sest koorepuru sai ohtramalt kuhjatud. Aga siiski jäid kolm puud äbarikkude äbarikkudeks - uurides selgus, et juured ei olnud taastunud, repetanud olid. Lõikasin kääridega kaseköndid kompostikasti kohal juppideks, kuid märkasin ühel  juurekaelal elus punga ja noori juuri selle all. Halastasin (enesekasu eesmärgil). Oma aeda istutades sättisin ühekülgsed juured võimalikult laiali. Selline ta siis on. Siin ei ole seni talvekahjustusi olnud.
Käisin ka täna vaatamas, kas sügis on ta kätte saanud? Tasa-pisi.

'Golden Cloud'ide rühmale oleks vaade palju rikkam.
  

RINGKÄIK ÜMBER METSATUKA

Täna on pehme ja niiske sügisilm. Juba teist päeva hakkab välja minnes silma linnuparv. Parves on erinevad linnud. Põllult tõusevad ja istuvad puude otsa. Palju silmi teevad nad ettevaatlikus. Selles pildis on sarnasust Flaami maastikumaaliga. Kuigi tahaks öelda Köler või Laikmaa või esitada regivärssi...

Üks esimesi pilte, mis googeldades tuli. http://www.google.ee/search?q=Flemish+landscape&hl=et&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=ugJtUtPoEcue4gTiuIGoDQ&ved=0CAcQ_AUoAQ&biw=1916&bih=1106#imgdii=_
Eestlased võiksidki elada regivärsis - kogu kultuur. Nõnda poleks vaja üldse muretseda, et me silma ei paista. Õppida regivärssi nagu juudid heebria keelt. Lasteaedades teha regivärsi kümblusklassid ja alustuseks riigitelevisioonis ilmateadet teatada regivärsis...

Loomade pildistamine on imelihtne; pane komvek metsarajale, karu tuleb ja sina muutkui klõpsi ja olemas. Tänagi hiir nagistab pliidi ees juustukotis. Passi peale ja tee pilti. Igavalt lihtne. Lama mererannas, saad jume; lama metsas, saad kutsikad. Aga linnuparvest ma rahuldavat pilti ei saanud - puudub püsivus. Ja ega polegi vaja.

Ühel neist on kindlasi linnud, kui mitte mõlemal.

Ja siis ehmatas mind pikk-kõrv. Talveks koha platsi võtnud, nüüd hakkame jälle ümber puude ja majade käima. Ta on minu tempoga juba harjunud; alati on ta teisel pool. Seekord, esimest korda, ilmselt pika-pika suve hajameelsusest jäi pildile. Lihtsalt tegin ühe klõpsu.

Vasakul üleval nurgas on tema saba ja saba all pikk tagajalg. Saba on must täpp(laik) valgega ümbritsetud, läks saba sorgus.

PRUUN JA PUNANE JA KROONÜLANE

Haraline kirburohi, Polygonum divaricatum. Kui taimel on palju nimesi, siis saab valida endale sobiva - kuidas teda Mongoolias nimetatakse?

Harilik alang, Imperata cylindtica 'Red Baron'. Risoomid on tal laisad edasi minema. Mina teda talveks külma eest välja ei kaeva ja kuhugi soojemasse ei paiguta. Hoian roosipõõsaste läheduses, sinna ulatub kuhjatud lumi. Ühel detsembril siiski panin kaks kuuseoksa katteks. Olen teda aastate jooksul poole jagu ka ära andnud; mind ei kurvasta külmaõrnade "püsikute" hävimine külmas kliimas.

Ainsad keda talveks maast välja kaevan on kroonülased, Anemone coronaria. Panen juuremugulad kuivalt jahedasse sahvrisse, nõnda on kevadeni - taldrikuvirna pealmisel taldrikul; ei mingit soovitatud "kuiva turba" sees hoidmist. Katsu sa turvast kuivana hoida, kui turvas ei hallita, siis mugul ikka hallitab, õhku on palju lihtsam kuivana hoida! Seetõttu ma ei mõistagi "kuiva turba" soovitust.

PÄRIS FOTOD

Mulle meeldib albumeid teha, ei nad surise, vaid väike nagin käib asjaga kaasas. Kapist võtad, kappi paned. Kapitaalne. Üks neist (tavaliselt poolik) on käe läheduses. Ostsin kunagi üksteist 100pildi albumit, üks neis osutus kortsus, justkui ülekuumenenud praagiks. Ja rohkem neid poes ei olnud. Nüüd uurisin, et kas sellist mudelit veel toodetakse? "Ei." Järelikult tuleb olla valmis muutusteks, inimene areneb, aga mina(inimene) olen nii inertne...

Praegu just üks hiir närib laevahel... ei tea kuhu tahab välja jõuda? Närib pika käigu ning kukub kondid puruks. Häirib.

Need pildid on tegelikult kile all, ainult ümberpildistamiseks võtsin raamatu tagakaanele.

Aiamaa ja lillepeenar on üks. Pärast sooja vihma rõõmustan ka mina.

Hiir vist tunneb ahju peal olevate kaunviljade lõhna. Tüütu.

KORINTOSE SAMBAD

Nägin unes üht linna-aeda... seal oli palju lilli, meeldiv uni. Palju erinevat värvi suvedaaliaid. Käisin nende vahel ringi ja vaatasin neid päris lähedalt.
Elus, mida saan ostutšekiga tõestada, ostsin Säästumarketist daalia Mignon, Dahlia variablis seemnepakikese. "Üheaastane, 35-45 cm kõrgune taim", katked pakilt, "erksad, värvilised." Et õitsemise aega ettepoole tuua, külvasin osa seemneid valge peakapsa ettekasvatus-kasti. Tärkasid sipsti ja kasvasid nagu lust. Istutasin suhteliselt vara õue katteloori alla. Külvasin ülejäänud seemned samasse peenrasse, tärkamiseni hoidsin loori peal. Peenra tegin lillelapi enim vaadatava külje etteserva, sest pruudisõled ja peiulilled kasvavad ikka kõrgemaks. Istutatud daaliad kasvasid ja kasvasid nagu lust, ületasid meetri ega õitsenudki, polnud juuligi, siis tegid oma esimesed õied (suhteliselt vara) ribu-radapidi lahti ja kõik ühte värvi - elavalt erkpunased. Ega lilledel midagi häda olnud, ainult lillepeenra vaatamise vaatenurka tuli muuta. Seevastu peenrasse külvatud taimed mõjusid kiratsevate, kasvus kinnijäänutena, lõpuks hakkasid ka õitsema, kõik õied erksad värvilised; tegelikult oli peenrasse külvatud taimede kõrgus vastav seemnepakil märgitule.

Kas pole kummaline lugu?

MALUS X

"Punane aine" on õunapuude  perekonnas päris sage esineja: Malus domestica seemikute hulgast võib leida punase lehestikuga taimi päris tihti, Malus pumila variatsioonides on teda siin-seal näha ja muidugi Malus purpurea üldse ilma ei saa.

Aastaste seemikute mitmekesisus nii kasvus kui värvis; ühel on reipad ennakvõrsed.
Jätsin ümberistutamise kevadesse, arvan, et nõnda on neid jäneste eest vaeva-vähem kaitsta. Kõige parem olnuks puutitad enne jaanipäeva lahku istutada, aga jäin ootama - mis saab ja ka puukooli koht oli siis veel välja valimata. Kui kõik hästi läheb, siis võib varsti - aastate pärast õisi näha.  

Pooled valikust.

AIAS

-

VILLA A'RIS ja VILLA PEDAGOGICUS

Tagasiteel peatusin Läänemaal Kasari jõe ääres, olin A. külaline. Mida nägin, sellest all pool:

VILLA A'RIS

Siin ta on.

Terrassidel paikneb põldmarjadega kuhjatud aed; vaade alla põldudele.

Viljapuud

ja põõsad.

Vaate Tempietto A'rise sammaste vahelt Kirbla poole.

VILLA PEDAGOGICUS

Reisi lõpp.

REIS JÄTKUB JALGRATTA, BUSSI JA LAEVAGA

Jalutasin hommikul postkasti tühjendama, aga posti polnud, jalutasin tagasi, võtsin jalgratta ning läksin tiirule. Külavahel küsisin külamehelt üle aia, et millal post tuleb? Ütles, et just tuli ja et vahel tuleb alles õhtul. Nüüd olin postkasti võtme majja jätnud. Läksin kunagist kodu vaatama, seal elavad uued inimesed ja naabritele tere ütlema. Mõnda inimest on tore näha! Tore on ka uusi toredaid inimesi näha! Käisin oma kodumajas, kus polnud 26 aastat käinud. Olin sellest erutunud nii, et õhtul ei tulnud und - siiani pisut.

Lahkudes külast keskpäeval; sügiseti on siin vahest nii pime ja vaikne - kõik mis liigub, liigub hääletult ja midagi pole näha.

Tagasi sõitsin väikse tiiruga...

läbi Kalli,

läbi Vana-Lõve

ja mööda Valjala maalinnast:

Iga aastaga paistab põõsaste ja puude vahelt linnust aina vähem - pole enam lambaid, nüüd on silt.

Ja käisin ümber Valjala kiriku: siin on ristitud kogu teadaoleva kirja minu esivanemaid, ka minu ema, sest siin oli lähim kiriku koht tema sünnile, kuigi perekond oli kirja järgi läinud ortodoksideks. Oli II maailmasõja ärev viimane aasta ja habras tüdruk...

Ajaloost ei jaksa kirjutada, aga ehk niipalju, et siit, lõhkudes põhjaportaali, läksid saarlased 1343. aasta ülestõusu ajal paradiisiaeda, kõik sakslased tapeti ja kirikupapid miskipärast uputati merre. Kaks aastat puhus tuul paradiisist läbi, siis tulid sakslased tagasi, müürisid uksi vähemaks ja akende alumised ääred kõrgemale. Umbne kristlus.

-

Järgmisel päeval, pühapäeval bussi oodates, bussi millest A. oli nimekirjas dikteerinud... pühapäeviti ja internetis ongi asjad teistmoodi - sellist bussi polnud. Jäi aega jalutamiseks. Kiriku uks oli avatud, sees viis inimest pühapäevast jutlust ootamas...

Külgseinte paaris-aknad.

Kaared inglitiibade all on laeva-nina kujuga.

Teel mandrile.