Kevad on kaval.
Lehitsesin kirjandust viljapuude lõikamisest. 400 lehekülge saaks kokku panna ja enam. Aga kui koduaeda istutada 5-12 õunapuud, kellede iga võiks olla 100 aasta alla, või siis nõrgakasvulisel vegetatiiv-alusel 25 aastani, sel puhul saaks lihtsama raamatu. Ja raamatul võiks olla mitu omanäolist autorit, asja fookust on võimatu kaotada.
Aga mina peatun vaid mõnel tähelepanekul, mis praktikaga kätte tulnud. Kõigepealt tuleb puud tunda...
On sorte, kes ei allu sellele pildile, neile leitakse oma laad. Ka standardsordid on erineva kasvulaadiga, kuigi sordiks katsutakse valida hea võra moodustaja. Tuntud sortidest on kehvemad võra moodustajad 'Valge klaarõun', 'Krameri tuviõun', 'Sidrunkollane taliõun' (kehvad hargnejad) ja 'Liivi sibulõun' (liialt tihenev). Kehvi hargnejaid tuleb noores eas tugevamalt kärpida; tihenevaid sorte harvendada. Puu kujundamise põhiülesanne on tagada puule pikk iga, saagi hea kvaliteet ja võra optimaalne suurus.
Natuke siis mõnest minu tähelepanekust...
Kas katta lõikekohti kaitsevahenditega? Siin pildil pealmise roikana on sel kevadel eemaldatud 57 aastase 'Liivi sibulõuna' latv (alumised pakud on 'Tellissaar'). Puu sai tugevasti kannatada 2010. aasta augustitormis; eemaldasin siis ainult rebenenud võraharud; töö jäi karvane ja viimistlemata, aga latv kasvas sellegipoolest normaalselt edasi. Tänavu eemaldasin ladva võra hõrendamise eesmärgil. Siiski arvan, et haavu õlivärviga kattes oleks puu tervem, sest aastaid ilmastiku käes olnud haavad mädanevad nagu puit ilmastiku käes ikka.
Osa sorte on loomupäraselt rahuldava kasvuga, siin olen vanat (57 a.) puud ainult hõrendanud, mis mõjub puule ka veidi noorendavalt. Kehval agrofoonil (minu aias on liiga kerge liivane maa) ei ole mõtet vanadel puudel pidurduslõikust teha, las nad olla loomulikkuse lähedaselt. Suur puu on ilus. Puu on katmata lõikehaavadega, lõikasin eelmisel aastal, mõni aasta on nüüd muretu. Tegelikult on ta aias ainult ilu pärast; 'Tšernoguse' viljad on kehva maitsega ja säilitamisel närtsivad ruttu, saagikus keskpärane, aga selle vana vene sordi puu on parastiheda kasvuga ja pikaealine, minu aias kõige tervema tüvega. Plaan on ta tulevikus eemaldada, siis kui vana õunaaia pargiosa on kasvanud kõrgemaks. Las õitseb veel, kuni vaate fookus muutub.
Õlivärviga kaetud lõikekoht jääb tervemaks. Katmata lõikehaavadele tekib mahlajooksu järel teatud seenetus, eriti kui tuul ja päike teda ei kuivata; värviga kaetud haav jääb puhtamaks. Õlivärviga olen katnud endale armsamate puude haavu. Ma ei ole täheldanud, et õlivärv takistaks haava kinni kasvamist.
Siin tegutsesin jutu järgi, et vesivõsu aitab haava kinni kasvatada. Aga see on osutunud nokk kinni, saba lahti olukorraks, sest asemele on tekkinud endiselt mittevajalik oks ja selle väljalõikamisega tekitan veel halvema haava. Siin puul kasutasin seda oksa ümberpookimiseks. Muidu ma enam selliseid vesivõsusi ei jäta, eemaldan need kohe tekkimise järel.
Tema on 29 aastane puu. Hakkasin teda kujundama osade põhiokste välja lõikamise teel umbes 15 aastat tagasi, siis oli puu põõsaspuu sarnane, kaks põhioksa kasvasid maapinna lähedalt, ühe eemaldasin ja vahelt veel kaks-kolm. Nüüd on puu hõrendatud rindeta võra tüübiga. On 4 põhioksa. Alumised kaks põhioksa on kolme-korruselised, kolmas põhioks kahe korrusega ja neljas põhioks ühe korrusega, latv on suunatud kõrvale. Alumisi korruseid ma igal aasatal ei lõika, ülemisi küll. Tänu puu vähendatult loomuomase kuju hoidmisele tekib võras vesivõsusi napilt, need mis tekivad, lõikan suvel välja, rohtseid olen nii sama pöidlaga ära tõuganud. Puu praegune kõrgus on 3 meetri kanti.
Kasutan puud "Sordivaramu" puuna... hetkel on põhisordile lisaks 12 sorti. Üldse on mu aias seitse "Sordivaramu" puud, miinimumil 3 sorti puus.
Nende mõne tähelepanekuga lõpetan sel korral.
