laupäev, 19. august 2017

August, august

Veel hiljuti käisin seda põlluvaheteed päris tihti; rongipeatusest on tund kiiret kõndi koduni. Talvel oli tee lahti lükkamata; nüüd on ühes põlluserva majas uued elanikud, võibolla siis lükatakse tee lõpuni lahti, aga võibolla on suve-elanikud... . Eile tegin väikse rattatiiru.

Ühes mahajäetud aias kasvasid sellised ebajasmiinid; koos megasuure ungari sireli põõsaga moodustasid nad täitsa maja.


 -

Täna käisin seenel. Ilmaportaal lubas pärast lõunat kõvat vihma, et käin ennem ära. Kokkuvõttvalt... ainult natuke ümberkaudu müristas, vihma polnud. Mage pilvik on parima maitsega seen, ta on nagu isegi magus.

Õunad on küpsed. 'Kasper'.

Õhtusöögiks tegin seeni ja keedetud kartuleid. Kuhjaga pannitäiele seentele panin alla rapsiõli ja kaks sibulat. Kui kuhi oli panni tõmbunud, siis lisasin kaks valgetklaari, sortsu mett, et õuna hapet tasakaalustada, soola ja pipart. Ja odavat grillvorsti lõikasin ka sisse. Ja lõpetuseks sortsu koort.


neljapäev, 17. august 2017

Suvedaaliate õhk

On jõulud ja ülestõusmispühad, suvedaaliate pühad kestavad esimese külmani - pikk püha.




laupäev, 12. august 2017

Üheaastased lilled ja tokkroos

Aiasaates aednik R. rääkis, et üheaastasi lilli on peenras töömahukas kasvatada... kuni nad pinda katvaks muutuvad... tuleb peenart rohida. Lisaks rääkis ta, et taimed tuleb kindlasti ette kasvatada... . Ilmselt kahe suvega Inglismaa ja prisked õied on tema mõtteid mõjutanud.

Mina ei kasvata ühtegi üheaastast ette. Olen valinud põhjamaa lühikeses suves õitsvad ja ka seemned küpsetavad liigid-sordid. Nii käituvaid liike-sorte on parajalt palju.
PS. Olen sel aastal lilledega tagasihoidlik olnud. Päris lillepeenras proovisin katseks kasvatada ainult üht liiki üheaastast, kollast kosmost (Cosmos sulphureus); valisin ta välja kingituseks saadud seemnepakkide seast, aga tema tõusmed hävinesid putukate tõttu... üks taim siiski sai kasvuhoo, aga see liik näib olevat hiline ja mul polegi nende putukate pärast paha meel, till ja koriander on päris lillepeenras ka talutavad. Lillepeenra ja aiamaa vahele külvasin mungalilli ja suvedaaliaid; türgi mustköömned ja moonid on ennast ise külvanud.

Aastate ringi ise külvanud tokkroosid. Roostehaiguse tõttu teen tokkroosidega pika pausi. Kahju, nad meeldisid tervetana mulle väga, sobides minu segapeenrasse (üheaastate, kaheaastaste ja püsikute) looma kõrgemat rinnet, ja nad rändasid tänuväärselt spontaanselt.


reede, 11. august 2017

Kaunis koduaed 14

Alevikus poes käies jääb mu tee peale üks rahu pakkuv aleviku-aed. Kui teised aiad, muidugi mitte kõik, aga üle poolte on muruniidukitega tühjaks niidetud hõredad kooslused, mis ei paku taimeilu ega spordimuru, on siuksed hekseldatud platsid, meenutades veidi värskelt hooldusraie läbi teinud metsa, kuhu ka mõni ilusam lilleala alles jäetud, siis see aed on hekkide ja vormidega ning ka värvidega hoopis midagi muud. Ka siin aias niidetakse muru, aga muru ala ei ole siin kasvav nuhtlus, mida üldlevinud arvamuse kohaselt tuleb niita, vaid on hoopis distantsi loomiseks vormide vahel. Hekid omakorda raamivad platse. Lihtne.    

 -

Minu raamaturiiulil on üks vana raamat, mille olin peaaegu unustanud - Willy Lange "Gartengestaltund der Neuzeit", Leipzig 1922. Ei ole mina Saksa aiakunstist lugu pidaja. Võibolla olen liiga üldistav, aga sakslaste maitse jääb "nipsasjakeste" juurde, jõukamatel suuremad nipsasjakesed, igasugused sambakesed ja dekoratiiv-vaasid jne.

See raamat õpetab lillpeenarde tegemise kunsti ja maastikku hindama. Eraldi peatükkidena on käsitletud: aiaplaan (elamu aias), talveaed, laste aed, geomeetriline aed, metsa-aed, park jne, kokku koos illustratsiooniblokiga 464 lehekülge. Kõige rohkem pakkus mulle huvi taimede nimekirjad, vanad sordid... saksa keeles lugemine on minu jaoks vaevaline. Veel laualambi all pildistatud illustratsioone:



pühapäev, 6. august 2017

Halliste kant

Sissejuhatuseks panin Tistou "nõudmisel", ilmselt see on ainus viis kuidas mind "naerualuseks" teha, keedetud kalapead. Hallistel ja lestadel pole midagi üksteisega pistmist. Lestapead on minu krevetid. Söön neid aeg-ajalt enda silmi sulgedes - delikatessidega käib see nii või naa kaasas. Puljongist tegin ühe porgandi, nelja kartuli ja kolme kanamunaga kerge supi. Lisasin tilli, peterselli, soola ja pipart. Kõrvale võtsin röstitud leiba jääsalati-lehte keeratult. Rohkem kui kuninglik.

Polli mõisa park. Punaka tooniga harilik vaher.

Mõned aastad tagasi tegin suurest igavusest Eesti haldusreformi... selle järgi külastasin laupäeval Halliste valda. Mulle kohe üldse ei meeldi tulevane nimi "Mulgi" vald. Mulgid on ju ka Helme kihelkonna rahvas, nüüd uue nimega "Tõrva" valla rahvas. Mulle meeldiks nimed Halliste ja Helme. Lehest lugesin, et Mulgi kõrval oli kaalutud ka nime Halliste-Karksi või Abja-Karksi. No miks nii keeruliselt "võrdõiguslikult" mõelda ja lõpuks asi ebaloogiliseks jätta? "Halliste" nime toetaks vana-vana maa-alade nimetamise viis, kus maa-alasid nimetati asulate järgi, mille taha need jäid; nõnda on Mõisaküla, Abja-Paluoja, Karksi ja Karksi-Nuia Halliste tagused kohad. 

Mõisate pargid oma vanade ja eri liiki puudega on huvitavad vaadata. Harilik elupuu.

Täna minu keel tõrgub seda parki nimetama inglise stiilis pargiks. Ütlen eesti stiilis park.

Mõisa peahoone stiil on arenenud pragmatismiks. Kergesti laguneval on lastud minna. Ja selles pole midagi halba.

Polli mõisa ajaloo kohta saab lugeda Eesti Entsüklopeediast... 

Von Strykide maja ehitus-stiil jääb biidermeirlikku (puhvetkapilikku) historitsismi. Ei tegu, ei nägu, samas isegi irooniliselt(?) muhe ja romantiliselt romantiline. Kahest otsast nihestatud maja (juurdeehitused) oli kole ilus.



Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse kollektsioonaed on minu unelemise tegevuspaik, paradiis. Paradiis tähendab piiratud ala.

Järgmine mõis Mulgimaal, Abja mõis. Mulgimaa infoportaaliga saab tutvuda siit... . Mina olin seal läbituiskav turist. Aga Halliste kant jääb minu erilise huvi alla edaspidigi.
Abja mõis on küll Polli mõisast vanem, aga meile nähtav on temaga kaasaegne (Eesti Entsüklopeedia...). Sealkandi mõisakeskused on maastiku reljeefse iseloomu tõttu vabaplaneeringuga, nagu talude aiadki seal kandis.

Istutatud puude ringe näeme päris sagedasti. Midagi ringides on; siin on üks lehis teiste vahel.

Vaadates mineviku fotosi, pole mõisaedades midagi keerulist peale jalutusteede korrashoidmise. Peenardes on tüviroosid ja ilmselt pojengide ja daaliate puhmad.

Sissesõidu tee.

Hoonete ainsa sümmeetria moodustasid ait (pildil) ja sarnases laadis tall (hävinenud) peaväravast ühel ja teisel pool.

Peahoonet pole suudetud täiuslikus proportsioonis juurde-ehitada. Nii inimlik. Pargi kruusateed valendavad pildil. Kaasajal on paisjärved veest tühjaks lastud.

Kõrvalhooned...


Halliste kirik.


Tistou aia daaliad ja... . Tistou sibulakook oli minu vastupidavuse salarelv õhtuhämarani kestnud teekonnal. Eesti on ikkagi päris suur. Ja mis oleks olnud mu suvi ilma tema aia murelite, hapukirsside ja karusmarjadeta!

Õisu mõisa allee:
Õisu mõisa peahoone. Laupäeval toimus seal tehnikumi vilistlaste kokkutulek. Õisu mõis... ja veel... .




Tumedast graniitkivist trepid.

Tagapool.

Omapäraselt stiilne interjöör. Mulle väga meeldib modernne mööbel siin keskkonnas. Dekadentsi stiilne pool.

Milline on progress kui minevik välja kraabitakse?

Selline see laupäev osati oli.