laupäev, 25. veebruar 2017

Nägin unes

et läksin pidutsema rahvarohkesse ja avarasse kõrtsi, paljud olid seal tuttavad näod, mina polnud sada aastat kõrtsis käinud, tundsin end võõrana. Olin saabudes pisut svipsine. Küsisin letist õlut, baaritüdruk küsis vastu "Kas alekokki või saku kuldset?" Mõnikord on valikud segavad, vastasin "Kuldset." Leti peale tõsteti väike kolmveerad täis hägune vahuta õlleklaas. Keerasin selja ja ei teinud asjast välja, raha ei olnud maksnud. Siis aga ilmus minu ette üks meelas üle keskmist kasvu naine ja tahtis paar tanstsupoognat teha. Tõstsin ta õhku nagu tsirkuses suur mees väikse naisega teeb. Tegin tasakalu numbri. Lõpuks tõstsin ta päkkadest hoides päris peakohale sirgetele kätele. Tema hoidis käsi tavapoole laiali, mina tegin elegantseid pöördeid ümber meie telje. Rahvas plaksutas. Hea tunne oli. Ütlesin tagasihoidlikult muiates: "Teinekord on alkoholist abi."

Aga täna oli maapind tuulega tulnud lund täis. Päike paistis. Vaatasin aknast valget maad nagu imeasja. Täiesti zen olin, kuni telefon tegi piiksu, tuli sõnum: "Jätsin paki ukse taha." Ja olidki pakikesed ukse taga ja ainsad inimjäljed lumel. Külaline käis mulle märkamatult, hübriidautod sõidavad vaikselt. Olin talle viimati öelnud, et viimasel ajal olen hakanud uinuma pärast päiksetõusu. Nüüd on ka minu jäljed lumel.



neljapäev, 2. veebruar 2017

Kaunis koduaed 12-2

Mulle toodi peotäis vanu "Kodu ja aed" ajakirju, aastakäik 2010. Lehitsesin neid ja leidsin kohad, kust allikast tulevad need loperdavad voolik-kujundusega aiad. Neid vahendavad Inglismaalt Räpina Aianduskooli õpetajad Reet Palusalu ja Andres Vaasa. Kuna R. P. ja A. V. on õpetajad, siis julgen olla ka kriitiline. Tuginen oma jutus meediale ja geoportaali vaadetele. Mõlemat aedniku peetakse Eesti esiaednikuks.
Võhandu jõe ääres olevast aiast olen kirjutanud postituses http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2013/11/kaunis-koduaed.html. Jään oma arvamuse juurde ka nüüd, hiljem. Minu meelest ei ole see aed ära kasutanud tugevat maastikuelementi, JÕGE, aed on ISEENESES. Lisan seekord veel ühe (sarnase) minu arvates ebakõla: nimelt, teiselpool jõge olev mõjus männimets ja aia lopsakas lillepeenar on mõlemad nii intensiivsed, nagunii nad söövad vahelt jõe ära, aga ka üksteist. Selle vältimiseks peaks üleminek looduse pilti olema sujuvam või ehk teisiti väljamängitud; selleks on ju aias ruumi küll. Õpetajat ma õpetama ei hakka.
Teine, Andres Vaasa aed on joonelt sarnane, ainult rõhuga puittaimedele - eriti okaspuudele. Netist lugesin, et keegi nimetas A. V. aeda iluaiaks, teda parandati, et see on kollektsioonaed. Tühi parandus. A. V.  aed on tänuväärselt visuaaliat jälgides rajatud, uues pargiosas on jäetud distants puude vaatamiseks, samuti vanas... A. V. räägib värvi ja vormi kompositsioonist. Ta toob ära oma eeskujud aia rajamisel Inglismaalt: Adrian Bloom, Beth Chatto, John Brooks ja uue pargiosa eeskujuna Sheffieldi pargi sügisvärvide pildi. Vanas aiaosas on pilt Adrian Bloom'i aiaga võrreldes kohati nii sarnane, et üks ühele; eeskujudele toetuda pole üldse halb, nii õpib. Aga uus aiaosa, mis ümbritseb ruuduna vana aiaosa (südamikku), on kujundatud igast küljest samade mallidega, mis teeb pargis kulgemise pildi ühetaoliseks, lisaks puude vahelduvale ilmele võiks ka pargi enese struktuur vahelduda, mida toetaks erinevad küljed ja valguse erinev suund; näiteks üks külg võiks olla vaate perspektiivile rajatud, teises küljes metsikum kant, tihedam pargiosa. Antud kohas on kõigi külgede joon sarnane "voolikud maas joonega", nii "järjekindlalt lõppmatuseni". Ühtne kujunduslaad ei tohiks välistada kopositsioonilist dünaamikat.

Miks ma ei näe maastikku seotust? Kas õpetajate aiakunst on nii suure egoga või saamatu ja ebakindel? Mida on mul sealt õppida peale peenarde ja muru ehitamise, taimeliikide-sortide tundmise ja nendevahelise kooskõla? Vormimängu esineb ainult detailides, suures pildis pole näha.


pühapäev, 29. jaanuar 2017

Kaunis koduaed 12

Olen siin aegajalt postitanud rubriiki "Kaunis koduaed", kus mõnikord olen olnud kriitiline ja irooniline. Vahest mõtlen, et olen nagu 1930ndate kriitik, kes heidab rahvale ette väikekodanlikku kreemililledega kreemitordilikke ja ülekuhjatud aedu. Kriitik olla on raske, see nõuab argumenteeritust, tühja lahmida on rumalus. Seetõttu oleksin ideaalis vait. Aga siiski, nõrkus on inimlik...

Ma ei mõista meie (Eesti) aedades arenevat kivilate lasundite moodi. Mis on nende praktilisus või ilu? Kuidas selline trend tekkinud on? Miks ta levib? Kivid-kruus asetatakse hoovi lookleva servaga kuhjana, istutatakse täis erikujulisi-värvilisi okaspuid ja lehtpõõsaid ja rohttaimi; kokku moodustub ebamäärane, peaaegu prügila ilmega hooviosa; mõnikord on kogu murust üle jääv aiaala selline. Ükskord sattusin keset Kesk-Eesti põlde hoovi, mis oli justkui kaljusaarel, täitsa Mallorca. Vanasti puhastati õu kividest, nüüd tassitakse täis. Irooniliselt võib sellist tegevust nimetada protestiks.
Meil on tegutsemisvabadus, iga inimene võib oma koduaia kujundada enda maitse järgi, välja arvatud mõnes parklinnas, kus on keskkonda kaitsvad kokkulepped, mis seavad piiranguid kõrghaljastuse hoidmiseks, aga alumises rindes on ikkagi vabadus tegutseda. See on ju hea. Kas on erilist mõtet mõne, mulle arusaamatu trendi pärast vinguda? Tegelikult ei ole. Aga ikkagi imendub minusse pead vangutama panev ollus. Olen rumal.

Et kogu mu jutt ei oleks enesehaletsus, siis panen siia alla pildid ühest mulle meeldivast aiast. See alevikuaed on rajatud 1960ndatel tellitud aiakujundus-projekti alusel. Projekti autotit ma mälu järgi nimetada ei oska, tean, et see on väljaselgitatav. Ta oli Eesti esimese iseseisvusaja mees; nõuka ajal oli ta juba pensionil, kasvatas oma koduaias taimi müügiks ja tegi ka eraaedadele projekte.
Aed on kujundatud minimalistliku selge joonega. Projekti on muudetud minimaalselt: terrassiala on vähendatud-lihtsustatud ja üks raskesti niidetav mururiba on lillepeenraga asendatud. Kujundust hoidnud(hoitud) aed on kummardus aednikule, selline aed on väga-väga suur haruldus. Lummav.
Peenrad on kujundatud üheliigilistena; rooside kollektsioon.

Üksiku neitsikummeli on kukeharjarea taha toonud kas lind või hiir.

Majatagune varjatud terrassi koht. Siin kasvab hostade rida; maja ees, nurga taga, pikutab astilbede rida.

Kuuri ees on elulõngade väike kollektsioon ja

siin flokside oma. Lihtsus on võluv.


teisipäev, 24. jaanuar 2017

Ikka ahju ja ahjust

Punapeet, pastinaak, kaalilas, õun, sibul, küüslauk, kõrvits, kuivatatud basiilik ja tüümian, muskaatpähkel, köömen, pipar, sool ja rapsiõli.


kolmapäev, 18. jaanuar 2017

laupäev, 14. jaanuar 2017

Pealelõunane ärkamine

Eile õhtul sadas kerget lund, täna pealelõunal ärgates vaatasin aknast välja, läksin tegin hommikueine värskest õhust. Väikeste lindude parv liikus puudelatvades. Sume talvepäev.
Lumest valgem nirk tõttas talle omaselt nähtavalt ja nähtamatult ümber minu; lootsin et ehk õnnestub teda ka pildistada, aga kaamera silm oli tema jaoks hirmuäratav. Nõnda siis pildistasin tema jälgi.


Põldude vahel trehvasin rebast, ta tahtis kasutada teed mille ääres seisin, kuulsin ta samme enne kui nägin, mina ehmusin esimesena.




neljapäev, 5. jaanuar 2017

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Aasta lõpp ja 1. jaanuar Mulgimaal

Veetsin aastalõpu Lõuna-Eestis sõprade ja sugulaste seltsis. Nagu ikka, minust korterites ja majades passijat pole, nii jalutasin päevavalgel ajal ringi...

Muinaslinnus "Tõrva Tantsumägi". See esimene pinnase-hunnik on ilmselt korvidega kantud; muinasajal ei olnud veel tsinkplekkpangi, millega tänapäeval võtaksin ette nii mahuka pinnase vedamise töö.

Tantsumäe pealinnus.



Ohvrikivi Helme jõe kaldal. Lugesin sealt infotahvlilt ja ka Keskonnaagentuuri Infolehelt, nagu oleks see kivi varem kusagil mujal olnud, see peaks ikka suur valu olema, et nii rasket kivi ühe talumehe hoovilt teise tassida või et varem asus kivi hiies. Minu meelest pole siit hiis kuhugi kadunud, ainult kallas on tuhande aasta jooksul veidi varisenud.
Vahest mõtlen, et lohkudega ohvrikivid ei ole tegelikult ohvrikivid. Olen tähele pannud, et "ohvrikivid" paiknevad vanade teede ääres, läheduses on näiteks jõe ületuskoht ehk kogukondade piir; nii võib neid lohukive pidada mingi leppe või kauba tegemise kohaks, vaikiv kaubandus on ju teada asi... vaikides on võimalik igasugu infot jagada.

Helme Kõrgekalda liivakivi paljand. Kaldast voolavad jõkke allikad; pisut kahutanud pinnas tegi kallakul kõndimise lihtsaks; päris külmund või vihmast libedasse pinnasesse poleks itaaliapärased talvesaapad kinnitunud.

Vaade platoo servalt Helme jõe orgu.

Laugem lang Helme jõe orus. Ilmselt oli jõelamm kunagi täiel alal heinamaadena kasutusel; praegu võib öelda: "Jõgi voolab metsas."

Vaikus ja rahu, aega on, jõgi voolab, milline jõe värv – kas detsembris on jõgi kõige värvilisem? Loodus ja jalutamine on mõnuaine komponendid.

Maastikul liikudes muutus valitud tee kolmeks teeks. Küsisin kindluse mõttes ühelt kohalikult, kes puuriida juures puudega kõlistas, et milline tee üle oja viib, ta vaatas mu itaaliapäraseid talvesaapaid ja ütles: "Silda seal küll ei ole, aga võibolla kivilt kivile hüpates pääseb läbi, keskmine tee on, mis ületuskohani viib." Ütlesin talle, mis asja sealkandis jalutan, et vaatasin geoportaalist, et siin on Tõrva ümbruse kõige mitmekesisema reljeefiga maastik, otsin maastikuvaateid, pildistan, ning hakkasin orgudevahelise platoo kõige kõrgemasse põllustatud tippu ronima, et sealt vaatan kaugusesse, mida kõike näen... aga teejuht jäi minust mõtlema, kuni poolel künkanõlval kuulsin tema häält, astusin alla tagasi (heinamaa künkakese tippu ma ei jõudnudki). Ta juhatas mind metsas olevale suurele järsule nõlvale, kus on kevadel väga ilus, aga praegu on detsember, lisas ta. Läksin siis hoopis metsa kõrge kallaku juurde, tõesti, muidu polekski sinna sattunud. Nüüd hiljem vaatasin geoportaalist järgi... see ongi sealkandi kõige uhkem nõlv. Tegelikkuses on see nõlv palju järsem, pilt petab. Kevadel pilguga alla noorde värskesse rohelusse sukelduda on tõesti ilus tunne ja enne seda sinililled.
Tipus on tormid kõvasti metsa räsinud; pildistamise kohaks valisin tuumakama metsavaate.

Põld languga järgmisse orgu, milles voolab Eenuse oja.

Eenuse oja ja väike lamm. Minu vanas reisiatlases on selle oja nimeks märgitud Keisrioja, et siis Keisriorg.

Üks noor neiu tuli koeraga jalutades mulle järgi, kummikud jalas, ilmselt vaatama, kas olen ikka teiselpool oja. Ei olnud. Kui juba olin, siis läks ta kummikutega sumades oja kõige laiemast kohast läbi tagasiteele.

Org läheb üle platooks.

Platoo.


Tagasi läbi oru linna.

Helme jõgi.

Kolmandal päeval jalutasin linnas ja vaatasin maju ja linnaloodust...



Tõrva linna dendropark. Pildi järgi otsustades on park vahepeal unaruses olnud ja siis (hiljuti) rekonstrueeritud. Puud asetsevad pargis süsteemitult. Igas linnas võiks olla rahvahariduslik dendropark.



Tagasiteel koju vaatasin Karksi mail Oti metsõunapuu üle. Arvutajad pakuvad puu vanuseks 270 aasat.

Head uut aastat! Aitäh sõbrad!