teisipäev, 15. jaanuar 2019

Kaunis koduaed 18/Eripreemiad

Olen palju mahajäetud aedades konnanud ja mõelnud - mis on jäänud? Stiil. Nad on õpetanud: katsu nii elada, et rämpsu ei teki, palju pole vaja.

Postituse pealkirja "Eripreemiad" võtsin ajakirja "Kodu ja Aed" aastatagusest numbrist (mitte segi ajada 2018. aasta eripreemiatega). Huvitaval kombel meeldisid mulle kogu eelmise aasta aastakäigust ainult need kolm eripreemiat saanud aeda, üks neist siiski väikse mööndusega - need aiad polnud amorfsed ja vaated olid taustadega. Üks neist aedadest pani mõtte liikuma, et kääbus-viljapuud lasevad kujundada valgusküllase aia, kääbus-viljapuud ja (tavalised) marjapõõsad passivad aeda raamivasse peenrasse nagu madalakasvulised ilupuud ja (tavalised) ilupõõsad.

-

Eraklik aed:

-

Ebatavaliselt valgekoorelised kased.



Seal, selles aias elavad ka inimesed.

Ja selles.

Neis mitte:

Kevade päike on kivid soojaks kütnud.



-

Siin elatakse.

Ja siin:

-


-


-



-

Linna-aed.

Linna-aed, juhin tähelepanu pingile.

-


-

Talukoht.

Talutee.


Täna aias





kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Paar filmi, või rohkem

Veidi eesti filmikultuuri TV vahendusel maale satub. Aasta lõpus seriaal "Pank", loodusfilm "Tuulte tahutud maa" ja 1.01.19. mängufilm "Seltsimees laps". Fotograafia õpingute katkemise järel sattusin juhuslikult videokunsti otsa, algust täpselt ei mäleta, seda miks ja kuidas sattusin videot filmima, aga filmimise päeva mäletan, sõber oli operaator ja teine ehk kaadritagune tegelane, ta kukkus jääl oma püksid katki, järgmisel hetkel istusin ühe kursaõe kõrval, kes materjali arvutisse võttis ja mõned olulised lõiked näpunäidete järgi tegi ja tiitrid lisas ja oligi videofilm "3:33" galerii seinal jooksmas, nii lihtne, ainult idee pidi olema ja oligi minu töö, lõpuks olen kolme enda tööga rahule jäänud, mis kõik ka Eesti esindusgaleriides jooksnud. Peale esimese video tegemist, mis täitsa edukaks osutus, otsustasin kooli eksternina lõpetades ühe foto eriala-aine asendada filmikursusega, millest võtsin osa väga pealiskaudselt, sest ainepunkte polnud eriti vaja. Mingid algteadmised sain stsenaariumi olemusest, olid ka operatoritöö loengud [külastasin üht loengut, Jüri Sillarti kool(kond) mulle ei istunud], režissööri tööst oli ilmselt juttu kui mind polnud ja siis paratamatu montaaž, sest töö tuli esitada. Muidugi läksin oma rada, sest antud ülesandes kiputi lavastaja (minu) tööd üle võtma ja ma nägin läbikukkumist ette, minu oma idee oli asjaosalisele arusaamatu ja ma ei viitsinud tüütu olla; minu jaoks polnud isikud tähtsad ja klassikalist reklaamfilmi teha polnud huvi. Niisiis võtsin täiega oma raja, sündis "Minu film".

Aga "Panga" kohta on irvhambad oma arvamused öelnud. Mina seda seriaali rohkem näha ei taha - tühjad kujundid.

"Tuulte tahutud maa" kohta pole ma midagi lugenud, vaatasin ainult intervjuud autoriga, millele järgnes film. Tunnistan, et trimpasin filmi kõrvale 2013. aasta Carmenere'd, öeldes A-le, et olen nii imetlusele rohkem avatud. Aga rääkima hakkas järeltöödeldud Hannes Kaljujärv. Kõrvale oleks parem olnud uuriv, teravam ja eeterlikum Erik Ruus või isikustav Indrek Ojari, või hoopis naishääl! Kui Eesti alal oli veel tundra, ka siis kujundasid maastikku pigem veed. Eesti tuuled kujundavad rannamännikuid ja liivikuid. Põtrade lugu oli soe ja sümpaatne, aga ilma igasugu kommentaarita pankranniku pilt ja ilmselt sisemaa (Soomaa?) üleujutuse pilt vahele mõjusid ülearustena. Jah, nad on Eestis olemas, aga ka Peipsi järv on olemas ja liivakivipaljandid ja kanjonid on olemas, väheke laasi, Abrukal laialehine mets, puisniidud on olemas jne. Kui ainult põtrade elust filmile raha ei anta, siis võiks proovida Lääne-Eesti madalikuga. "Tuulte tahutud maa" jääb piltlikult öeldes filmi esimesse 14 sekundisse. Aga pildid olid väga hea atmosfääriga, eriti meeldiv oli stseen põtradega, kus paistis kevade madal päike nende peale ja linnud laulsid - milline atmosfäär! Kui mul jäi midagi nägemata või ununes kohe, siis seda võis põhjustada joodud vein; filmi kordusvaatamise võimalust ma ei ole kohanud.

"Seltsimees laps" on täitsa hea film, huvitav on Leelo ainiti lihtsameelsus, lõi pinge, ootuse, isegi ängi; samuti sandi mehe lõpuni sant olemine. Aga mind häirib (eesti) filmides esinev jutustuse fragmentaalsus, mida võimendab "postkaardimõõtu" jääv pilt. Lood ei kujune ja pilt on vähejutustav - keskplaanides etlemine - esimese võrdlusena tuli pähe BBC seriaal "Allo 'Allo!". Ma ei tee nalja, sest olen näinud Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud", Jim Jarmusch'i töid, Krzysztof Kieslowski "Punane", Otar Iosseliani töid, jt.
Ma proovisin seda filmi vaadata 4 vaatajana: ennast pean täiskasvanuks, siis lapsena, siis pubekana ja siis okupatsiooni mittekogenuna. Jah, elu oli selline. Aga jutustus jäi hõredaks. Vanaema majas olevad kõrvaltegelased ei lisanud jutustusse peale "villaste vestide" suurt midagi. Kes need võsavahel lauljad olid? Laps on uudishimulik olend, ja mina ka. Nii tekkis mul küsimus, kas "statiste" on liiga palju, või hoopis liiga vähe?? Miskipärast on pead valutama ajav (võibolla on see ainult minu viga) jälgida hüplikke plaane (võtet kasutati isa ja tütre vestlusel alleel ja lõpus, kui pere astus perroonil). Kui näen filmi tehnilise pargina, siis film ei ole minu jaoks kõige parem.



laupäev, 22. detsember 2018

Jõulupuud

Täna peale südaööd algas ametlik talv. Põhjapoolsel aknal on jäälilled. Lund on. Vaatan aknast puid, linde ja puuriita, lund. Trepil on nirgi ja lindude jäljed.

Sel aastal panin rõhu ehetele.



-

Ja kultuurileht "Sirbist" lugesin Elkeni kokkuvõtet 2018. aastast "Kildkonlikkus. /.../": Lõppev aasta on mõnes mõttes üldisemalt leinalise tähendusega: NO99 kadumine ehk enneaegne nullijooksmine ja ühtlasi eesti noorema põlve teatri­publiku reetlik käitumine teeb kurvaks.
Reetlik käitumine on ikka hull väljend. Kas keegi tõesti arvab, et publik peaks olema kaastundlik ja teatrile vastutulelik. Aga maalikunsti osundus Alvar Reisnerile tegi meele heaks (tutvudes A. R-i loominguga naersin südamest ja imetlesin värvikäsitlust).


esmaspäev, 17. detsember 2018

Eile tuletati kauge ringiga mulle meelde üht ülemust, kelle puhul minult küsiti tema nelja kuu möödumisel: kas olen temaga rahul? Vastasin, et ei, ei näe mina, et tal oleks huvi asja vastu. Järgmisel päeval tuli uus ülemus minu juurde, ütles, et pidas mind sõbraks ja et kui mul on pretentsioone, siis ütleksin talle otse. Lubasin talle järgmisel korral otse öelda ja pilgutasin silma, olin olnud ainus kriitik. Lisasin veel, et minu puhul pole "sõbrustamisest" tolku - odav populaarsus. Ühele ta sobis, sest Üks sai teha mida tahtis, teised kolm olid alalhoidlikud-ootaval positsioonil. Nii meie koos töötamine jätkus, positiivne oli see, et kollektiiv otsustas asju koos ja ka mina sain oma nägemusi teostada.
Seda ülemust polnud aastakski.
Tema lahkumise järel ilmnes, et suures osas oli ta tegelenud töötamise simuleerimisega; ei klappinud inventuuriandmed, hinnakalkulatsioonid olid veidrad (ilmselt häbenes abi paluda); ta saatis päevi mööda vassides ja valetades, lõpus ta passiski ainult arvuti taga, ainult palgalehed olid tehtud, neis ta ei eksinud kordagi, muu kahe viimase kuu paberimajandus oli aga täiesti tegemata. See, et ta valdkonda ei vallanud, seda ei õnnestunud tal iseenesest mõista varjata, piinlik oli tema teadmatus potensiaalsete klientidega suhtlemisel. Selline lugu.

Teist korda ma ei tahaks valetaja ja vassijaga kokku puutuda, aga maailmas asjad ikka korduvad; miskipärast hakkasin öösel mõtlema, et kui rahulolu uuring, jaburad korraldused, vastuolulised nõudmised näitavad ühe keskastme juhi sobimatust antud tööle, miks teda siis ikka veel tööl hoitakse?

Et mõtted korraks mujale viia võtsin üht juturaamatut öösel lugeda, mille lõpetasin siis kui paksust kaardinast hakkas valgus läbi paistma. Mõtlesin, et kirjanik võiks jääda kirjanikuks, mitte mõelda end arhitektiks või filmirežissööriks. Romaanides mõjuvad kuidagi pealiskaudselt ja seletavalt osad kirjanike loodud elukutsete esindajad, just siis, kui nende tööst on jutt. Loen parem Bergmani ennast ja lehitsen arhitektuuriraamatuid. Selles raamatus oli inimesetundmine ja olustiku kirjeldamine nauding lugeda, korra lasin pildil joosta. 


esmaspäev, 26. november 2018

Kiire pragin õunapuus

Kummaline kuu on möödunud. Üks päev istusin toas, toa aken oli ainuke valgustatud aken majal, kaardinat ees polnud, nõnda on ka tagaaed valgustatud, ja kuulsin pimenemise ajal enda pea kohal õunapuuokstes (või ka katusel, puu oksad ulatuvad peaaegu katuseni) teravat raginat, millele järgnes pauk. Sellist vetruva kajaga püssipauku olen ka varem kuulnud. (Ilmselt on relva omanik ümbruskonnast.) Kustutasin kohe tule. Läksin asja ettevaatlikult uurima; üks auto seisis metsatuka nurgas. Väga ebameeldiv olukord... aga kui läksin veidi aega maad kuulamise järel taskulamp käes olukorda lähemalt uurima, oli auto lahkunud. Mõistatasin, milliselt positsioonilt võis selline lask tulla, kas aken oli näha, või mitte, milline võis olla juhus, ja milline haige mõistusega inimese positsioon. Kes tulistab lihtsalt metsatukka. Idioot. Jätab auto seisma ja kõmmutab. Mis loom võis seal olla??? Ja kuidas see laeng üldse läbi metsatuka tuli-ulatus. Teine versioon on, et üks idioot käis korraks põllul jalutamas, ja et ilma pauguta mitte lahkuda, siis leidis tuhmund mõistus sihtmärgiks tulukese... nii on ainuke võimalus, kuidas aken (ja/või õunapuu) ainsasse vähese varjega vaatevälja satub. Või tuli jahikäigul olnud jobule hämardumise ajal auto järgi ja 100 meetrit enne autot tegi lasu. Igatahes imelik lugu. Järgmisel päeval vaatasin õunapuuvõrasse ja katusele, mingeid kahjustusi ma ei näinud, või ei paista haavlilaeng sammaldunud katuselt välja.

Eile panin peterselli juuri kuivama. Head talvel suppides kasutada. Eile sai neid veel pisut kergema vaevaga ümber pööratud külmunud mullakoorikust kätte. Täna on maapind juba rohkem külmunud.

Tamm.

Ameerika jalakas.

Sel aastal katsin juhuse soovil osad puud loomade eest männiokstega.