esmaspäev, 21. september 2020

Tänane ring

Tänane ring. Pilt on järgneva jutuga ähmaselt seotud. Sel hooajal olen hinnanud mõndasid enda jaoks uusi sorte, kuigi osa neist on juhuslikult ka varem lauale sattunud: 'Eva kuld' igavalt magus ja 'Meelis' igavalt mahe. 'Veterani' ja 'Kersti' käitumist jälgisin vaatlusaluste sektsioonis: 'Veterani' viljad on sel aastal väiksed ja 'Kersti' on putukatest puretud; mõlema maitsehinne jääb sel aastal üle või ümber hindamata ehk need sordid ei tõuse põhisortide sekka. Nii tõuseb 'Liivi sibulõuna' tähtsus veelgi. 'Kaja' silmad ei võtnud vedu, huvitav et üks pung on talt siiani elus aga võrset pole teinud, lõikan ka selle tüüka välja ja lähen täitsa uuele ringile.

Mulle tundub, et olen õunte (põhisortide) valiku piisavalt laiaks ajanud, et maitseid on piisavalt... siiski plaanin tänase seisuga kolm-neli leidu aeda juurde pookida. Ma ei pea enda aeda kollektsioonaiaks; kollektsioon on minu peas. Hindan õunte maitset (maitse on seotud viljade kvaliteediga), muud süsteemi pole, ei mingi koha patriootlikust ega miskit säärast. Nii olen idealist, ja see on minu hinnangul hea. Pigem otsida ideaali. Nii toimub areng. Kriitika pole paha asi.


PS: vahetevahel siiski mõtlen sordiaretusliku eesmärgiga geenivaramu peale... ühtteist ju ka on...

pühapäev, 20. september 2020

Õun ja õun (värskendatud)

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu ja pika meeldiva järelmaitsega - avar. Parim maitse tuleb järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset ja mahlakust kaotamata jaanuarini. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel ja külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel teisel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem (9 viimast aastat) ei ole külmakahjustusi näinud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ja esineb saagita aastaid. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Antonovka' - hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel; olen teda kasutanud toesemoodustajana õrna-tüvelistele sortidele ja kombineerinud kahesordiliseks puuks.
'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed õunad kaotavad maitse. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga. Puu saagikus on ebaühtlane; vanal hooldamata emapuul on saagita aastaid ja saagiuputust pole kohanud; ka noorel puul on olnud saagita aasta, aga väga vahelduvat regulaarsust pole täheldanud, head saagiaastad on vaheldunud rahuldavatega. Puu on suure kasvuga.
'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kavatsen teda kasvatada poogituna külmakindlama sordi võras.
'Kasper' - parim suveõun, vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga. Harva, kui juhtub väga jahe suvi olema, siis jäävad viljad rohumaitseliseks.
'Kitaika-mat' - teda aeda pookides olid silme ees noore õunapuu kuni 90-grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise pargiga, aga mõjub puhtalt ja posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalilt pole nagu saanud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kasvukohas-kliimas, või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul, säilivad väga lühikest aega.

'Konfetnoje' - esialgse vaatluse põhjal pälvib see suvisort koha põhisortide seas. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad; vürtsil on veidi sarnasust 'Krügeri tuviõunaga'.
'Liivi kuldrenett' - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Jääb nišisordiks maitsemeele puhkepäevadele. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.
'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam. Minu lemmik taliõun.
'Orlik' - väga meeldiva maitsega sügis ja talvehaku sort (säilitamiskatset pole veel teinud), mahe, happed ja suhkrud on tasakaalus, täisküpselt suhkrune järelmaitse.
'Paide taliõun' - suurepärase maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talviseks tarbimiseks hoitud [korjata tuleb septembri alul] õunad jäävad maitselt rahuldava või hea piirimaile, vürts taandub - maitsevad mahedama ja magusamana.
'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun, enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad detsembrini. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

Sügisõun - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Pookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult, mis oli ostetud eelmise sajandi viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi nimi tahab väljaselgitamist. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias). Õunanäitustel on sort 'Jaspi' väga sarnane, teda aga pole maitsta pakutud. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

'Tallinna pirnõun' - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin klaasjaks muutunud vilju luksuslikult. (Aga tunnistan, et kui peaksin uue aia rajama, siis jätaksin ta välja, lepiksin vähemaga.)
'Vaarikõun'? - nimetan teda nii; leidsin ühe mõisa aednikumaja juurest, oli (on) ainuke õunapuu endises viljapuuaia kohas. Salapärase (roosiõli?) maitsenüansiga hapukasmagus oktoobri II poolest jaanuari-veebruarini tarbitav sort. Õunte parim maitse tuleb järelküpsedes. Kuivas hoiuruumis viljad närtsivad kergesti. Õunte kuju lapikümmargune, üks külg teisest kõrgem. Kattevärvus valgusrohkes tingimuses tumepunane triibuline - kaugelt silma hakkav. Viljaliha valge, koore all, südamiku ja karika ümbruses roosakas(roosakiuline). Õitel ja noortel lehtedel punakas varjund. Kahjuks tabandub kärntõvele soodsal aastal aia põhisortidega võrreldes palju rohkem haigusest. Puu on püstaka kasvuga, külgoksad (II järgu oksad) peened, võra on keeruline kujundada, ilmselt sobib talle 3-4 aastajärgu tagasilõikus ehk noorendav lõikus.

Vaatluse all olevad sordid ja vaatluse all olev nime saanud leid*: 
'Babuškino' - vana vene talisort, hilise viljakandealgusega.
'Kersti' - Pollis aretatud talisort. Võra näikse kujunevat ebastandardseks; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Esialgne magushapu maitseelamus jääb tagasihoidlikuks, ilmselt on põhjuseks minu detsembrihaku kärsitus - õunad tahavad uude aastasse küpsemist.

'Korobovka' - vana vene suvisort, hilise viljakandealgusega. Seni olen maitsnud erinevatelt puudelt justkui kahe erineva maitsega korobovkasi: 1) tuumakas, vürtsikas-magus ja 2) vesisepoolne mesimagus; viljade välimuski oli erinev: 1) valgete täppidega puna, 2) valkjaskollane põhivärv kaetud punaste triipudega. Võibolla on asi kasvutingimustes: 1) maad väetati ja kobestati, 2) niidetud muruga vana taluaed.
'Narodnoje' - suvelõpu ja või sügissort.
'Pirja' - Soomes aretatud suvesort.
'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort.
'Sügisdessertõun' - maitsel veidi puine alatoon, kuigi on suurepärase magusapoolse maitsega nüansikas dessertõun. Jätan ta aeda sordivaramu puudesse poogitult, mingi fluidum sordil on. 
Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset. 
'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Esialgse andme põhjal jääb tema magushapu maitse ei midagi erilist kanti. Aga kui tema õunad säilivad kehvas hoiuruumis suhteliselt hästi, siis see kompenseerib mingil määral maitse eimidagierilisust.
'Kraavihall'* - talisort*. Puu kasvukuju on väga kena, spur-sordi tunnustega: lühikesed sõlmevahed, viljad arenevad lühikeste viljaokste ladvapungadest, lehed tumerohelised. Õunad tahavad pikemat järelküpsemist; maitse magus, milligramm haput. Säilimise ja maitse kujunemise karakter tahab veel uurimist. Seemikalusele poogitult viljus 3 aastal. Algpuu on hävinud kopra tõttu.

Sordid - kes on veel aias, aga võivad ka olemata olla:
'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.
'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. (Olen sellisest asjast ka Eestis 'Croncels'-i kasvatamiskogemust jaganud kirjatükist lugenud.) Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Olen seda sorti kohanud kolmes vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valmi, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid ühtmoodi mittevalmivalt.
'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita - vesine maitse, st. liiga mahe.
'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud maitsev suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Päris kvaliteetset saaki pole siin õnnestunud senini saada.
'Melba' - väga hea maitsega suvelõpu sort, aga näen talle huvitavamaid asendajaid, üheks näiteks, näiteks külmaõrnemat 'Kaja'.
'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.
'Pervinka' - nii tuttav maitse, tükk aega nuputasin, kuni ühel õhtul taipasin - 'Sügisjoonik'! Kärntõvele resistentse sordi viljad haigestusid eelmisel aastal tugevalt viljamädanikku. Maitse keskpärane. Saagikuse ja kärntõvekindluse tõttu tasuks teda aias pidada. Puuduseks on õunte lühike säilivus, põhisaak valmib septembri alul.
'Suislepp' - teatud mõttes on oma aias erinevaid 'Suislepa' poogendeid huvitav jälgida, aga vaimustust pole see tekitanud. 
'Talvenauding' - on ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla. 
'Tšernogus' - vana sort, järgmisel kevadel lõikan veel viimase sellest sordist puu aiast välja. Kasin maitse, viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.
'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu suure kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järk-järgult. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väiksepoolne.

'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud. Kui uued puud suuremaks kasvavad, siis eemaldan sordi aiast.

Sordid mis minu aias olid või aedadesse jäänud:
'Aamisepa 14'? - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust (3 erinevat), siiski, ühe magedaviljalise sordi taasavastasin, aga mage õun mulle ei maitse.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') ja 'Punane aniis' - mõlemad sordid kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat esimest ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas - aniiside hea maik tekib septembris hoiuruumi korjatud saagi järelküpsedes, siis aga hakkavad õunad järsku riknema. (Puus (üle)küpsenud õunad ei ole hea maiguga.) Õunad on väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis, ja maitse kõrghetkel hea maiguga; noor puu on iga-aastaselt viljakas.
'Punane aniis' küpseb hiljem ja säilib kauem, aga maitse on kehv ja õunad väiksemapoolsed. 
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem, maitse vähemvürtsikas.
'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.
'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort. Maitses igav ühekülgne veidi terav hape.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe. Loobusin sordist.
'Kitaika sanninskaja'? - suur tugeva kasvuga puu, uhke õitseja. Viljad silinderjad, triibulised, tavalisest kitaikast suuremad, häda pärast päris head süüa - mõrkja kõrvalmaitsega. Siidri tootmiseks oleks tema mahl vast parim.
'Koonik' - kehva maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.
'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort. Väga kaunid sügavpunaste joontega õunad. Keskpärasel maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), muutub osaliselt klaasjaks.
'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga. Puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist-kujunduslõikust, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre. Miks olen aastaid end saatnud sordi siia aeda toomata jätnud? Küllap on piisanud olemasolevast - ma ei vaimustu omapärasest meeldivast magususest, mis iseloomustab 'Leedu pepin'-it ja temast aretatud sorte.
'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.
'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga, kuid minu jaoks jääb õuna maitse liiga mahedaks. Ilmselt kasvab paremini Lääne-Eesti saartel ja Edela-Eestis. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.
Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju.
'Pärnu tuviõun' - ei taha.
'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Üks õun on alati hea aga suur saak muutub üksluiseks, veidi puine. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast juba pigem vähese maitsega.
'Raeda suviõun' - mage õun, värvub väga kenaks, aga kehvas mullas jäävad viljad tühiselt väikseks ja täiesti maitsetuks.
'Safran-pepin' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, meeldiva pika vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega.
'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav.
'Spartan' ja 'Lobo' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldinud sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks.
'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud päris paljudes vanades aedades. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse.
'Sügisjoonik' - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.
'Tellssaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea.
Terava happega õun - väga saagikas varasügise sort, iseloomulik oranžika varjundiga kattevärvus, õunad säilivad lühikest aega. Sordiks pean teda seetõttu, et olen kohanud teda kahes vanas aias. Liiga terava happega, lämmatab suhkrud. Mina ei osanud teda millekski kasutada (oma aeda silmastasin selle sordi iga-aastase viljakuse järgi, ennemalt maitsmata).

'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.


Ja siis on minu aias lisaks veel 13 erinevat seemikut ja 4 sordikahtlust. Kokku polegi kuigi palju - 59.


Muidugi on minu ajaloos veelgi sorte, näiteks posu määramata sorte regulaarselt hinnatud lähipiirkonna aedadest jne. 

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid jäävad minu maitsele igavaks-puiseks, sarnast nüanssi olen kohanud vahel ka enda aia seemikute juures - esimene amps on hea magus, aga edasi tüütab ära. Ja magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised. Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde, sest suurest ja varajasest saagikusest pean tähtsamaks maitset. Ma ei tähtsusta ka õunte turu-trendi punasetriibulist välimust.


reede, 18. september 2020

Kesk-Eesti lavatasandik

Tänane leid. Meeldivalt magus õun, läheb veidi klaariks. Kuiv kõralmaitse, aga suhkrud siluvad selle meeldivalt pikaks järelmaitseks. Maitselt meenutab kuldreneti nüansiga pirnõuna.

Lehised taluväravas.

Ebatsuugad teeäärses talukohas. Mingi võlu on, kuigi pean neid endiselt bensujaamade ja raudteeäärte puudeks. Harku-Järve puukooli aia ääres kasvab rida egatsuugasi; huvitaval kombel ükski teine puu ei taha nende läheduses mõnusalt kasvada - elupuu siiski saab hakkama.

Kesk-Eesti lavatasandik.

Lagastatud mets. Kuusik. Istutatud 49 aastat tagasi. Mis on siin hästi; hästi hoitud? Olen näinud ilusaid võimsaid kuusikuid, enam neid pole. Siin on tehtud 2016. aastal sanitaarraie; suht sirged tagasihoidlikud roobaste read lähevad läbi metsa; puud on karvased ja ajavad vaiku. Mis on siin hästi? Mis moodi on rõõmusõnum miljonite kuuskede istutamine?

Lagastatud mets.

Taamal lagastatud mets.

Nautisin seda külaharu maastikku.

Alla minna on soine niit.

Niit.

Tagasi üleval.

Õunapuude alused on tallatud; püüdsin jälgede järgi määrata toimetajad. Esimesed tühjad jäljed oleks nagu karu omad, nende sisse on astunud suur siga, kuigi ütleksin hirv või noor põder, aga sitt on sea oma; miks mitte ei võiks sitt ülisuure hundi oma olla.

Koigi arhitektuur. Vahest on minu unenäod sama eklektilise arhitektuuriga, kuigi värvilisemad.

Järva valla sümboolikad on ristsugutised minevikust ja esmapilgul mittemidagi ütlevad kraabingud [nt: Järva valla logol on kujutatud seitset stiliseeritud rohelist lehte, mis koonduvad kujuteldava taime varre külge sümboliseerides seitset ühinenud valda. Seitse on ka paljude rahvaste jaoks õnnenumber. Kroonlehed võivad olla nii valgel kui ka mustal taustal. (Miks veel eraldi täiesti insider logo?)] Hunt sümboliseerib valvsust, lojaalsust ja julgust. Madisepäeva lahingu kulgu siinjuures ei maksa meenutada. Järvamaalaste ajaloolised lepingud on keelanud neil linnuste olemasolu; muidugi pole see seganud soodsama maksukoguja valimist; seega mõneti tark rahvas.

Käisin ka suve alguses Koigi kooli aeda vaatamas; aga sellest ei maininud poolt sõnagi, sest siis tundus aed veidi unarusse jäetuna. Kooliaiad ongi enamasti veidi nukrad kohad, sest puudub justkui peremees, kui just pole mõnd fanatti tegutsemas. Aga nüüd sügisel jättis hea mulje: kindlasti mõjub ka lastele hästi; küll mõjub.


Eilse tugeva tuule tagajärg lageraie langi kõrval; tormi polnud.

Lagastatud mets.

Vaade ühele poole teed.

Vaade samas kohas teisele poole teed. Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristel Järve jutt keskmiselt 2 ha suurustest lageraielankidest ajab ka surnud naerma.

Siin oli kunagi lihtrahva tee.

Siin oli kunagi sakste allee-tee.

Seda mõisa peeti Koigi mõisa kõrvalmõisana. Pärija harjutas siin kätt, oli isepäine ja kõrk. Meenub lugu "lollile" talupojale lolli nõuande andmisest, mispeale talupoeg pidas härrat lolliks.

Sanglepad.

Jäin puudelatvu vaatama.