laupäev, 21. oktoober 2017

Lihtne toit

Nagu ikka, vahest tahaks lihtsamat toitu, puhata luksuslikest juurikatest. Nii ma siis tegin nisujahust ja hapukoorest ja näputäis soolast pannileiba,
mille peale tõstsin paksud praeliha viilud, soristasin hapukoort, lisasin marineeritud porgandriisikad ja pannipoolikul praetud küüslauguküüned ja punase sibula kettad ja peotäis petersellilehti. Lihtne.


reede, 20. oktoober 2017

Pastinaak ja õhtusöök pole täna omavahel muudmoodi seotud,

kui et on tänane õhtu.

Täna kogusin hoiule pastinaagi saaki, veidi jätsin ka maasse, et käin võtan veel väljast. Pildi esiplaanil on 'Halflong White', eemal 'White Gem'. Esimene andis suurema saagi, teine aga ühtlasema kvaliteediga juurikad. 

'White Gem'. Plaanin pastinaake edaspidigi kasvatada, mulle nad meeldivad; säilivad hästi ja peale hiirte pole kahjureid kohanud. Mulle maitsevad nad õlis praetult, valmivad ruttu; meedias olen kohanud, et neid keedetakse ja hõõrutakse püreeks, aga minu jaoks jäävad nad niiviisi putkemaitseliselt vängeks.

Aga õhtul oli hoopis verekäki isu.

Mõtlen, et marineeritud porgandriisikad ja praetud kanamunad on lisandiks isegi eksootilisemad kui kammkarbid. Ja muidugi suurelt hapukoort.


neljapäev, 19. oktoober 2017

'Aiarosalia' on valmis



See korv 'Aiarosalia' õuntega on sahvri lae all rippunud juba üle nädala; pildistamiseks tõin õue. Viljad on valmis. Kõige suurem õun kaalub 153 grammi, keskmine õun 110 grammi.

Ja ikka on 'Aiarosalia' maitse parim. (Olen oma aia sordi voorustest ja ka puudustest varem juttu teinud.)


---

Eile õhtul üht filosoofiliseks ja isikupärase ("dokumentaalse") pildikeelega kiidetud filmi vaadates sattusin hoopis mõtlema numbrite peale, et kui palju on minu aiast (aedadest) õunapuusorte ja seemikuid läbi käinud. Sain numbriks 75 . Ma ei ole kollektsionäär, aga määratud sorte sain 57, nende seas sel sajandil registreeritud sorte kõigest 4; viimastest pole 1 veel vilju andnud ja 2 olen edasisest kasvatamisest välja arvanud. 3 vanemat sorti on määramata, sortideks pean neid seetõttu, et olen neid kohanud rohkem kui ühes aias. Seemikuid, mis oma aias kasvatatud ja mujalt leitud on 15, neist 5 väärtuslikumale on pandud nimed... 'Aiarosalia', 'Kraavihall', 'Leitu', 'Lembe' ja 'Kuusiku'. Viljapuud ja marjapõõsad huvitavad mind, aga et seekordne jutt väga pikaks ei läheks, siis piirdun vaid lemmikute ja ... loeteluga:

'Aiarosalia'
'Antonovka'
'Hyvingiensis' - rohkem iluõunapuu; väiksed, meeldiva maitsega viljad. 
'Kasper'
'Kitaika-Mat' - võrasse poogin mõne sordi lisaks.
'Krügeri tuviõun'
'Liivi kuldrenett' - ühe puu üheks põhioksaks poogitud... üleküpsenud viljad on kehva maitsega, palju ei jõua tarbida.
'Liivi sibulõun'
määramata suvisort Läänemaalt - latva poogin 'Valge klaarõuna', nõnda on kogusaaki parajamalt.
määramata sügissort - puuduseks on suur avatud südamik... süües vili laguneb peos.
'Paide taliõun'
'Seerinka'
'Tallinna pirnõun'
'Vaarikõun'
'Valge klaarõun' - poogin ühe teise suvisordi latva, nõnda on  kogusaaki parajamalt.

Jälgin ning ootan viljumist, siit kolme seast loodan saada hästi säiliva maitsva taliõuna lisaks:

'Kersti' - talisort Pollist, tema pole minu aias viljunud, seetõttu teda veel hinnata ei oska.
'Kraavihall' - leitud seemik, taliõun, maitse on sarnane 'Põltsamaa taliõunale', seega minu jaoks puine, aga paljud just hindavad väga kõrgelt happevaest magusapoolset maitset, mis on mingilmääral sarnane ka sügissordile 'Lembitu', vaatan ja hindan teda veel. Vilja välimus on samuti 'Põltsamaa taliõunaga' sarnane, ainult tumedama oranžikas-kollase põhjaga ja pruunikam, terrakota ilmeline.
'Kuusiku' - leitud seemik, kollane korrapärase lameümmarguse kujuga keskmise suurusega sügisõun, mis võib olla päris hea säilija; maitse keskpärane, aga vilja välimus väga meeldiv. Säilis toas teistest sortidest paremini, ei närtsinud, sõin mahlased viljad detsembriks ära. Maitses on sarnasust 'Tellissaarega', viljad küpsevad juba puus septembri II poolel, viljaliha on veidi kore, pehme.
'Kuusiku'
'Lembe' - leitud vanast taluaiast, õrna viljalihaga mahlane septembriõun.
määramata sügissort - pookeoksa andja kiitis õuna väga, mina ei ole vilja veel söönud, ainult pilti näinud... suured punapõsksed õunad.
?
'Pervinka' - lühikese tarbimisajaga sügissort, mina pole veel vilju saanud.
'Veteran' - Eestis soovitusnimekirja talisort, mina ei oska teda veel hinnata.


esmaspäev, 16. oktoober 2017

Esteetilisel põhjusel

tegin ilusa ilmaga pühapäeval rattatiiru mitmekesise maastikuga Laupa kanti. Üks varasem postitus Laupast: http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2014/07/laupa.html

Vana tee Säreverest Laupale. Vanu kaarte vaadates on Laupa mõis veel üle-eemisel sajandil (19. saj.) tupikteel, tee lõppes Jändial, ja paistab et Türilt Pärnusse sõideti Käru või siis Suure-Jaani kaudu.

Lehmad on toredad.

Vaade voorelt Pärnu jõe lammile.

Pärnu jõgi. Vihmad teevad jõele selle aasta veetaseme rekordit.

Niiskete kohtade taim harilik maavits on mürgine. 

Voor.

Mulle tundus see kits koera peaga olema, alles pildilt vaadates sain pikemalt mõelda, et kuidas nii - sarvi pole. Taamal, teiselpool orgu paistab Laupa mõisa peahoone. Nii maastikuvaateid kujundati.

Vana tee laskub orgu.

Vana tee, kõrval uus.

Nõnda nagu talu visiitkaardiks oli sõnnikulõhn, nii ka mõisasüdamesse minnes mööduti kõigepealt viljakuivatist ja veiselaudast.

Peahoones tegutseb Laupa Põhikool.

Veski kanal on vett täis.

Vana tee.

Park teiselpool jõge.

Ainult suurveega on näha kunagist saarega pargi ilmet. Vanasti oli rohkem vett ning vesi oli veskitammiga reguleeritud.

Laupa küla teeharud.

Ja tagasi.

Umbes nii kõrgel mõisa ajal vett hoiti.