Vaatasin enda aiamärkmikku: see kevad on neljas kevad, kui suuremalt toimetan aias. Linnamehena käisin aeda tegemas ka juba varem: kasvatasin hernest ja saialille... mäletan oma lapsepõlvest seika, olin viie-kuue aastane, oli pilkaselt pime maa, tegelikult oli hommiku-hämarus. Külatee oli jääs ja see omakorda vee all, oli selline lõik. Kartsin libedust ja vett, meil oli kiire bussipeale, jonnisin. Ema oli juba tüdinenud ja ütles: "Linnasaks."
Täna istusin kapi ees, mida olin eelmisel aastal kujundanud ja tühjendanud. Olen selline põhimõtetega mees, et kasvatan aiamaal seda, mida tarbin. Kasvatan üht valge oaga kiuta aeduba. Neist ubadest saab ka talvel mitu rooga valmistada. Aga kapis on rohkem. Ja ühele purgile, kus tõmmud oad on, on kirjutatud: "Kiuta uba." Kas suudan kiusatusele vastu panna ja põhimõtet laiendada?
Ma soovitan katsetada ka lattoaga. Toob põnevat lisa söögilauale!
VastaKustuta