PÜHAPÄEV, 10. MAI

Kroonülased.
Mu ainsal lillepeenral kasvab vähe liike, kordan seda ikka aeg-ajalt.

Kurdi püvililled.

Kunagi prahipaigast toodud nartsiss. Määrasin ta võrratuks nartsissiks. Temas on ju kollaselt nartsissilt ja poeedinartsissilt. Õrn lihtne olek mulle meeldib.
Enne euro-maantee-kraavi tulekut oli mul üks koht, kus käisin nartsisside õitsemise ajal vaatamas, et kuidas neil läheb. Oli asja kõndida. Seal kasvas rohelise sisuga poeedinartsiss. Nüüd juba aastaid on see koht õhk maantee ja metsa vahel. Need pildil olevad nartsissid on sealt samast toodud. Aga rohelised poeedinartsissid on muutunud jutuks.

Praegu on see aeg kui metsas on kaskede õrn roheline ja okaspuude tumeroheline kontrast.

Ja kurrelid.

Maitsesin jänesekapsast, et äkki pakub inspiratsiooni seeneroa tegemisel, et see ei saa ju ometi juhus olla, et kasvavad nõnda. Ja tulemust oli, nagu ka Päiksega, nagu ka metsaõhuga.

Seente hõrguim aeg oli kaks päeva tagasi.

Piibelehed kasvavad aastast aastasse, aga õisi on siin vähe.

Tagasi kodus.

Uhmerdasin rohelist pipart ja mõni tera musta pipart.

Kuigi kurrelite jalad on kübaratest sitkemad, kasutasin mõlemaid. Endaga pole alati mõtet peenutseda. Pealegi, kaks asja (jalg ja kübar) on kaks asja. Tegelikult on seeni nii palju, et ei jaksagi kõiki täna ära teha, aga noh...
Podistasin seeni roostevabas pannis koos rapsiõli, piparde, suhkru, soola ja valgeveini-äädikaga. Kevadseened annavad palju vett endast välja; mingi aja pärast maitsesin, et väga õige asi on juba. Ehk pool seeneveest oli välja podistatud, kui lisasin kaks kanamuna vedeliku paksendamiseks. Segasin hoolega ja pann oli pliidiservale tõmmatud.
Küll sai hea! Kevade maitse. Terve kevadise metsa maitse! Ja see sobib kartulitega, rukkileivaga, valge leivaga, pastaga, riisiga.