Eile õhtul oli kümne ajal 4 kraadi sooja, katsin mõned taimed riietega. Hommikul viie ajal vaatasin õue, öökülmast polnud märkigi... märg, puud tilkusid. Seitsme ajal võtsin taimedelt rõivad ära ja vaatasin niiskes vaikuses aeda. Rohelus ja toomingate lõhn panid mõttes ütlema: "Nüüd on käes."
'Ballerina' seitsme ajal
ja kurdi püvilill seitsme ajal.
Eile lootsin kartulimaaga lõpetada, aga külm vihm tuli ja meeter jäi tänaseks kaevata.
Hommikul tegin tule ahju ja senikaua kui puud põlesid, lugesin T. Õnnepalu märkmeid sügissaarelt. Admiralidest lugesin... ja muust.
Pärast kartulimaad sirutasin selga ja nägin admirali! Kevad on! Ja juba kohal! Kust tuli?
Admirali tiivad on räsida saanud. Ta tegi väga kiireid lennukaari kompostihunniku ümber. Mesilane on ka pildil.
Lõunaks tegin tuhlist ja notti.
Nott on paks jahukaste.
Kunagi varem olen sattunud lugema ajakirjast "Talu perenaine"... otsisin üles... Nr.8, august 1931. (Igasugu asju satub kätte!) Seal on gooti kirjas: Saaremaa kohalikke toite. Kogunud H. Pagland, kodumajanduse nõuandja Saaremaal.
/.../
9. Not (paks kaste).
200 g (1/2 naela) sealiha, 1 liiter vett või piima, 2 klaasi nisujahu.
Liha lõigatakse väikesteks tükkideks ja praetakse. Lisatakse jahu, lastakse läbi keeda. Lõpuks lisatakse piim või vesi. Süüakse kartuli ja leiva juurde. (Not oli vanal ajal kogu Saartmaal tarvitusel, nüüd vaid mõnes üksikus kohas.
Seda viimast, ühe suluga lauset ma ei usu...
... minu vanaema oli vilets kokk. Meil tegi süüa papa (vana-vanaisa); tema oli koduhoidja, kantseldas lapse-lapsi jne. Kui papa ära suri, siis läksid kõigil kõhud korrast ära. Vanaisa mainis vahel vanaemale, et suppi võiks ka vahel olla. Papal oli menüü mitmekesine ja paigas. Aga vanaema ei hakanudki kunagi vaaritama. Siiski, üht toitu tegi pühalikult, nimelt, kunagi oma teismeeas oli kiitust saanud tema tehtud kartulipuder. Seda alati ka tegi, kui oli vaja midagi erilist teha. Väga hästi tegi. Igapäevaselt oli tal pliidi serval tuhlis ja nott. "Kes tahab, see võtku," nii ta ütles. Vanaisa siis lüristas vahelduseks vedelat kama ja jõi piima.
Minu nott sai tehtud lihata, panin rohkelt rapsiõli, milles keetsin sibulaid, petersellijuurt, kurkumi, koriandrit ja jahu, siis lisasin vee, pipra, soola ja peos peeneks hõõrutud kuivatatud basiilikulehed.
Notist on ka üks Viiding oma mälestuste-raamatus hoogsalt kirjutanud, ta oli pärit kah sealt kandist. Aga ma ei otsi täpsemalt.
Eile lootsin kartulimaaga lõpetada, aga külm vihm tuli ja meeter jäi tänaseks kaevata.
Hommikul tegin tule ahju ja senikaua kui puud põlesid, lugesin T. Õnnepalu märkmeid sügissaarelt. Admiralidest lugesin... ja muust.
Pärast kartulimaad sirutasin selga ja nägin admirali! Kevad on! Ja juba kohal! Kust tuli?
Kunagi varem olen sattunud lugema ajakirjast "Talu perenaine"... otsisin üles... Nr.8, august 1931. (Igasugu asju satub kätte!) Seal on gooti kirjas: Saaremaa kohalikke toite. Kogunud H. Pagland, kodumajanduse nõuandja Saaremaal.
/.../
9. Not (paks kaste).
200 g (1/2 naela) sealiha, 1 liiter vett või piima, 2 klaasi nisujahu.
Liha lõigatakse väikesteks tükkideks ja praetakse. Lisatakse jahu, lastakse läbi keeda. Lõpuks lisatakse piim või vesi. Süüakse kartuli ja leiva juurde. (Not oli vanal ajal kogu Saartmaal tarvitusel, nüüd vaid mõnes üksikus kohas.
Seda viimast, ühe suluga lauset ma ei usu...
... minu vanaema oli vilets kokk. Meil tegi süüa papa (vana-vanaisa); tema oli koduhoidja, kantseldas lapse-lapsi jne. Kui papa ära suri, siis läksid kõigil kõhud korrast ära. Vanaisa mainis vahel vanaemale, et suppi võiks ka vahel olla. Papal oli menüü mitmekesine ja paigas. Aga vanaema ei hakanudki kunagi vaaritama. Siiski, üht toitu tegi pühalikult, nimelt, kunagi oma teismeeas oli kiitust saanud tema tehtud kartulipuder. Seda alati ka tegi, kui oli vaja midagi erilist teha. Väga hästi tegi. Igapäevaselt oli tal pliidi serval tuhlis ja nott. "Kes tahab, see võtku," nii ta ütles. Vanaisa siis lüristas vahelduseks vedelat kama ja jõi piima.
Minu nott sai tehtud lihata, panin rohkelt rapsiõli, milles keetsin sibulaid, petersellijuurt, kurkumi, koriandrit ja jahu, siis lisasin vee, pipra, soola ja peos peeneks hõõrutud kuivatatud basiilikulehed.
Notist on ka üks Viiding oma mälestuste-raamatus hoogsalt kirjutanud, ta oli pärit kah sealt kandist. Aga ma ei otsi täpsemalt.
-
Praegu on Türi Lillelaat. Autod sõidavad suurel teel. Laada ajal tõi vanaema pingi maja ette ja luges möödasõitvaid autosid kokku, et mitu poole tunni jooksul mööda sõitis. Siis oli nõuka aeg, autosid oli palju vähem, ja-jah, ta luges suured bussid eraldi ära. Laada-ajal võis ootamatuid külalisi saabuda, eks ta neid nõnda ootas...
Ballerina on ilus aga admirale ma pole varasematel aastatel nii kevadel näinud kui sel
VastaKustutaMa olen täiesti veendunud kokkamise geeni olemasolus. Ühel teda on ja teisel ei ole. See on nagu muusikaline kuulmine, tunda näiteks vaimusilmas plaanis oleva toidu maitset...aga mis oleks kui lisada veidi muskaati?...ja kujutletav maitse muutub. Nojaa, ega kõik ei olegi muusikud ja füüsikud.Õnneks on olemas retseptiraamatud.:)
VastaKustutaLeidsin mesilase pildilt üles. Mina mäletan, et noti tegi eriliseks soolatud sealiha. Kas keegi enam sealiha soolab, nii nagu seda vanal ajal tehti? Thea
VastaKustutalihtsalt armas, eriti see Türi lillelaada autosid ja busse lugeva vanaema osa:)
VastaKustuta