SUUR EESTI

Olen sattunud liikuma Järvamaa ida-ossa - ääremaale Kesk-Eestis.

Koeru.

Siin on olnud uhked talud. Nõnda oli see olnud juba Järvamaa muistsel ajal. Vahepeal oli kolonialislik orja-aeg (ilmselt võttis ka osa eesti ülikkonnast vallutajate maneerid üle). Siis jälle hävitas talude arengu Nõuka okupatsioon ja nüüdseks on põllumajandus muutunud nii intensiivseks, et kunagises mastaabis talu enam taluperet ära ei toida.
Selles asundus-talus elas töökas mees - 22 ha suuruse maaga talu uue elumaja ehitas ta 1926. aastal. 1939. aastal oli talus 6 lüpsilehma, põllutöödeks 2 hobust. Koduste toimetuste tegemiseks oli palgatud kaks teenijat. Perenaine tegi ainult kergemaid töid - õmbles. Peremees oli noorukina Väinjärve mõisas aedniku juures õpilane - maja ümbritseb suur aed. Pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Eestisse saadi tagasi 1958; juba aasta pärast osteti riigi poolt varastatud maja kolhoosilt ära. Vahepeal oli seal olnud kolhoosi kontor, samas elas ka üks pere. 

Mõõga ja tule võimuga end maa-isandateks puksinud inimesed elasid lõpuks nõnda - Võhmuta mõisakeskus Järva-Jaani kihelkonna alal.
Triumfi-väravana väravahoone on Eesti ainuke. Külapeal kuulsin, et see on ehitatud Vene - Prantsuse (Napoleon) sõjast koju tulnud perepoja auks. Kuna väravahoone monumendiks olemine on oletuslik, siis võin arvata, et tegu on monumentaalse väravahoonega - see on kindel. 

Mõisa peahoone elukorrused on ehitatud puidust,

Hoone on muudetud vana-balti barokse ilmega elamust uus-klassitsistlikuks liigendatud mahtudega elamuks.

Au-hoovi ääristasid klassitsistliku ilmega tall-tõllakuur ja ait. Park on olnud suhteliselt väike.

Peahoone tagavaade.

Pargitiik näeb välja kanalitega ümbritsetud saarekeste pundina. Siin oli mitmeid sillakesi ja paviljone.

Peahoone kõrval on säilinud mantelkorsten; mis siin oli?

Laut.

Maastik Pandivere kõrgustiku servaalal.

Viljakal maal olid uhked talud. 

See on Ambla.

Mälestusmärk Vabadussõjas ja I Ilmasõjas langenutele (skulptor A. Starkopf).

Ambla kirik on Järvamaa vanim säilinud kirik. Ehitati 13. sajandi keskel.

Alevikus on umbes 340 elanikku. Kõnnitee on

ja enam pole. Mööda seda kitsast teed sõitsid suured veoautod, palju suuri veoautosi - väga ohtlik tee. Koolimaja on kohe ümber nurga.

Lasteaed-kool.

Kõrvaltänavad:

Aleviku serval on Ambla vallamaja. Kõnniteed pole! Mina käisin jalgsi kõik tänavad läbi... ju siis on see minu eripära. Ja kõnnitee hooldamine maksab ja mis see sõiduteest kõrgem jalgtee veel maksab?

Siis sõitsin Käravete alevikku.

Käravete mõis.

Kas paisjärv ulatus nii kõrgele? Mõisa-süda on kujundatud saare-ilmega kuhjakesele.

Au-hoov.

Viimane suurem ehitus-etapp on kujundatud valgele krohvile kontrastselt, ookri-värvi puidust. Hoonete ansambel mõjub liikuvalt (dünaamiliselt); mulle meeldib - üks ei lõhu teist, mõlemad on.

Viimati istutatud pargipuud ei täienda olnut, mõjuvad suvaliselt ja jõuetult.

Ambla jõgi on paisjärveks paisutatud. Maastikku on kujundatud sinnani, kuhu silm ulatub.

Mõlemad on. Tellistest seinad on kaetud laud-voodriga - põhjendatult.

Au-hoovi äärsed tall-tõllakuur ja ait olid stiilseimad Eestis.

Nurgatagant paistab lautade kompleksi nurk.

Isegi 1960-70ndatel ehitatud elamud passivad. 

Kõrvalnõlval on kutsari- ja aedniku-maja, tellistest seintega ja laudisega vooderdatud maja.