PÜHAPÄEV JA OLUSTVERE ALLEED

Pühapäeval, 11 tunnisel jalgratta-päeval päevitasin endale mütsi pähe ja tõin iiriseid ja maasikataimi. Päeva kilomeetritesse mahtus ka kilomeetreid Olustvere alleesid ja üks lahe kontsert.

Võhmast tõin iiriseid, vanemaid sorte ühest ülekasvand lillepeenrast. Sellised aiad mulle meeldivad! Mind viidi ka naaber-aeda, kust tulin peotäis hüatsindilaatsetega, eks näis kui õitsema lähevad. Selline tänu-rikas külastus. 

-

Ja siis sõitsin Olustvere alleedesse...  neid on ligi 8 kilomeetrit.

Vaade allee-käänakult põldudele ja alla heinamaadele.

Siit alt läheb Tääksi oja.

Siit, endisest mõisa viljapuuaia kohast peahoone poole pilti tehes kostus kõrvu hüüe: "Kontsert algab 20 minuti pärast!"

No mulle ei ole see hõise mõeldud, mõtlesin... vast lauljatele. Siis lehvitati ja hüüti sama. Vaatasin ringi, minu juures küll kedagi polnud; läksin lähemale, et mis... . Aa, koorilaulu kontsert, et me pole seda kontserti kusagil mujal reklaaminud, kui täna siin ukse peal, et mina olen ainuke kes siiani... , meie oleme neidudekoor: selline oli siis olukord 20. aprillil, pühapäeval. Jah, kes võiks sattuda maakividest müüri taha koolimaja lähedusse pühapäeval.

Lubasin publikuks tulla.

Mõisapark on inglise stiilis maastikupark, ehitatud maastikuarhitekt Georg Kuphaldt'i projekti järgi (1903).

Peahoone on valminud 1903.

Arvukad ja hästi korrashoitud mõisa kõrvalhooned on ehitatud, või ümberehitatud 20. sajandi alguses. 

Sisenesin otse tagauksest! saali, kust ennem hüüti. Seljas oli mul iiriserisoomide lõikamise rõivastus. Olin päikesest rammestunud, silmad kipitasid kevadtolmust ja valgusest. Vaatasin alustuseks kunstinäitust.
Kõiki lauljaid ei olnud kohal, nii öeldi. Kokku kõlas 7 laulu, 1 ei olnud Laulupeo kavast - viimane, lisalugu oli nende oma looming. Alustuseks üks poiss kuulajate hulgast luges luuletust (teised tulid publikuks koridoripidi), meeleolu oli suurepärane. Publikut oli kuue (6) loo ajal 4 inimest; ühe (1) loo ajal 2 inimest, pool publikust liitusid "Ta lendab mesipuu poole" ajaks kooriga, et oleks segakoori tunne, meeleolu oli suurepärane. Ka mind kutsuti, aga ei ole mina koorilaulu õppinud.
Esimese loo (laulupeo nimilaulu) ajal oli kaks madalat häält väga heas harmoonias, kõlasid sügavalt. Aga "Kevade kullendav taevas" on keskkoht nii tiheda tekstiga, et muutub lugemiseks, selgelt-arusaadavalt on suure hulga lauljatega seda teostada peaaegu võimatu (jääb sogane), lugu algab ja lõpeb kõlavalt. Koor kõlab hästi. Ah, mis kriitik mina olen... . Väga-väga tore oli, et sattusin publikuks! Päeva tipphetk! Sellised asjad juhtuvad... plaanimatult.

Jätkasin sõitu ja pildistamist...

Viinavabrik ja härjatall on ehitatud 1850 (on teistest hoonetest vanemad).

Üks alleetagune talu, mis mulle väga meeldib. Samasuguse minimalistliku joonega olen ka oma utoopia-aia joonistanud.

Jaamaküla.

Siia lõppeb üks alleeharudest - Olustvere raudteejaama. Raudtee jõudis Olustverre 1901. aastal Tallinn-Viljandi kitsarööpmelise liinina; 71 aastat oli siin ka kaubajaam. 1972 aastal ehitati raudtee  laiarööpmeliseks; jäi vaid reisijate peatus.

-

Viljandi-Tallinn raudtee.

Vanem Viljandi-Tallinn maantee.

Navesti jõgi.

Viimaseks sõidutunniks valmistusin siin. Nii tagumiku järgi pinki pole ammu proovinud; neli viilu musta-leiba rohke võiga ja pisukese soolaga. Õhtuvaikus.

Päeva jooksul olid kollased nartsissid lahti läinud.