KALLI JA KUNGLA JA SAUN JA ÕHTUSÖÖK

Endast on lihtne rääkida. Mida ma ikka teistest tean? Kes mulle ütleb, mis on selle metsa sees??? Olen ise maadeavastaja. MAADEAVASTAJANA olen kangelane. (Kogu aeg.) Avastada on lõputult palju.

Ühel reedel tekkis mul soov näha teistsugust maastikku, Kesk-Eesti 5766 meetri pikkune lagentik oli vaatamisväärsusena mind väsitanud. Rannikut ja silmapiirini merd vaadata oleks ikka vaheldus küll. Helistasin A'dele. Kui on kompanjon ja plaan, siis on võimalik ühe päevaga palju elada. Läksin Saaremaale.

–

Pioneer rääkis mulle näsiniintest, Daphene mezereum, kes Kalli küla taga teatud kohtades värvivad kogu metsaaluse roosaks, seda tasub ikka vaatama minna... .

KALLI.
Tuhandeid aastaid tagasi oli selle savise põllu asemel madal meri ning laialehise metsa asemel kruusaklibune laid. (Vaata ka pilti tagapool.) Kallis on kõrgemaid kohti päris palju; osad külas sees, osad metsas, soos, on mida vaadata ja uurida.

Murulauk.

Sinililled ja ülane.

Näsiniin (Daphene mezereum); ainuke õitseja neist - A. leidis. Ei tea, kas nad õitsesid selle aasta esimese kevadega ära või olime valedel kühmudel.

Vaade ühe kühmu otsast teisele.

Sookured. Peakohal oli veel teine sama suur parv – kruttisid endid kõrgele üles pisikesteks täppideks.

Siin lõpeb Kalli küla. See oli kunagi Valjala kihelkonnas üks keskseim tee.

Tee ääres on õievärviline maa.
Ohakas ja jumikas.

Käpaline ja ja.

Edasi läksime Kungla külla. 
VÕHKSA MÕIS.

Metstulbid.

Mõisa peahoone tagakülg. 20. sajandi keskpaiku tehti hoone keskosast viljakuivati, maja tiivad lammutati (ühe tiiva ots paistab). Ühekorruselise hoone keskele-peale ehitatud risaliidi karniis ja dolomiitplokkidest nurgad on palladionismi vaimust kantud. Korruste avade (kuivati ajal kinni-poole müüritud) omavaheline ebasümmeetria on omapärane; uus-klassitsistlik stiil passib baroki selga igas asendis. 

Kuldtäht.

Esimene korrus:

Teine korrus:

Saal. Tantsuballide mood kestis maa-aadlike seas hilis-barokist juugendini.

Klassitsistliku piirdega rõdu. Peahoone ees oli ringtee ja regulaarse asetusega majandushooned. Pika vaatega allee-tee puudus, kõige vanem tee tuli sinka-vonka külade vahelt läbi, uuem tee paistab rõdupiirde vasakus üleval avas, tuleb sirgelt põldude vahelt, aga ikkagi kõrvalt.

Aida uks.

Maja esifassaadi kujundavad dolomiidist ehisvaasid ja peegelduva tilgatipuga ümaraken.

Pargielement.

Nelinurkse aia sees olev park oli sirgete ristuvate teedega.

See martagoni liiliaga kitsam aiaosa pargi kõrval oli ilmselt kasvuhoone ja viljapuu-aia koht.

Siin oli mõisapõld; ilmselt oli mõisa-ajal vaade mereni puudevaba.

Kungla küla:

Katuseroog.

Vana talu.

Pooppuud, Sorbus intermedia ja õunapuud, Malus domestica. Mulle meeldivad võsastunud (kivi)aedadega maastikud.

Viirpuu, Crataegus.

Selline, laiukühmudega, nägi Kalli küla tuhandeid aastaid tagasi välja. Kõiguste laht.

Ja siis läksime ümber Purme-abaja, mis tegelikult on rohkem järve moodi:

Pilliroog ja kadakad, Juniperus communis.

Purme-abajat lahutab merest kitsas maariba.

Purme rand.

Kadakas, kibuvitsad (Rosa), kreegid (Prunus insititia) ja metsõunapuud (Malus sylvestris).

Abaja oligi nii sinine.

Võhksa mõisa peahoone paistab teiselpool abajat.

Abaja ja avameri.

Ei peeta enam loomi nõnda, et maa saaks haritud.

Õhtul küdes saun: kuum ja hapnikuvaene leil on minu jaoks piinav. Ei julgenud leiliruumi ust ka pikalt lahti hoida, et tühistan teiste töö. Nõnda siis vihtlesin end märja kasevihaga niiskeks ja pesin end puhtaks.

Ja oli õhtusöök, nagu ikka. Istusime ja maitsesime õllesid ja veini. Inimeste keskel on vahest hea viibida. Ja tuli öö.

–

Hommikul sadas juba vihma.