ASJALUGU JA KOLM TOMATITAIME

Aprilli alguses oli sõbra hääles õhin, kui küsis: "Kas oled taimi kah külvanud?"
Vastasin kiirelt ja pisut järsult, et ei ole, et ma ei näe mingit mõtet taimi ettekasvatada. Tuba on mul jahe  ja ruumimeeteri küttepuude raha eest saan turupealt osta mida tahan!
Sõber ehmus: "Kuidas nii - ise kasvatades on asi hoopis midagi muud."
Patrasin Talle veelgi oma ratsionaalsest elust ja romantilise meele puudumisest. Lõpuks jõudsime vana naljani minu salaromantikuks olemisest, et mille taha tundeküllust peidan. Aga taimede ettekasvatamist ei reetnud.

Eelnevalt.
Juba sügisel otsustasin, et järgmisel hooajal oma kõrge katusega lava (peaaegu kasvuhoone) ülesse ei putita ja aiamaale tagasi ei lohista. Proovin seekord teistmoodi... panen tomatitaimed porganditega ühte peenrasse, vaatan kuidas edeneb.

Veel eelnevalt.
Mõned aastad tagasi sai naabrinaise käest ostetud pool ämbrit tomateid. Ta pani kõiki erinevaid tomateid. Sealt sai võetud seemet. Seemned said suletud paberist siltidega pudelikorkidesse. Sildi alt "TOMAT 2011 VÄIKE PUNANE" kasvas selline taim, mida ei olnud vaja kärpida, kasvatas kompaktses põõsas kirsstomateid, lehekuju oli tal ka veidi teistmoodi. Otsustasin, et tema on ainuke tomat edaspidiseks kasvatamiseks.

Aeg veeres.
Ja punases korgikeses oli ikka veel seemneid, kuid 2013. aastal tärkas ainult üks taim. Asi oli rõõmust kaugel.

Tänavu panin viimased 12 seemet 15. märtsil suurde laia potti; tärkasid 3 taime. Need kolm taime jätsingi sõbrale mainimata.
Pärast sõbraga vestlemist külvasin 3. aprillil eelmise aasta ainsalt taimelt võetud seemet. Tärkasid vist kõik. Nüüd ma olen nende pottidega...

-

Muidu ma polekski pilti taimedest siia pannud, mis neid potte ikka vahtida, aga mu valetamine õhinal sõbrale häirib mind. Arvan, et Ta andestab.