TÄNNASSILMA JA KÄREVERE PICEA ABIES JA TEISED

Niisama ei taha jalutada ja ringi sõita, ikka mingi eesmärk peab olema. Asja. Seekord siis harilik kuusk, Picea abies ja teised. Taimeliikide arvu arvesse võttes on muretust tekitavalt palju põhjust ringi vaadata.

Seekordse teekonna pühendan perekond K.-le, kes parasjagu ilmselt istub pealinna lähedases korteris ploomipunasel diivanil ja vaatab oma suurt telekat. Arvan, et nad oleks parema meelega värskes õhus viibinud. Või mis?

Harilik kuusk on suur puu. Heas mullastikutingimuses surub ta juured sügavale, mistõttu on ka tormikindel.

Kolmel esimesel pildil on näha kuuski Kesk-Eesti külamaastikus. Talvel kaitsevad maapinnani ulatuva võraga puud külmade tuulte eest koduhoove.

Jätkan...

Haaba peetakse kuuskede lapsehoidjaks. Haab, kask ja hall lepp on esimesed raiesmike, ka kuuseraiesmike asukad; kuusk hakkab ennast alles hiljem näitama - kuusk talub noores eas varjus olemist.
Kõrvalolev lageraie-lank muudab soostuma kippuva maa veel märjemaks, kuusele seisev vesi ei meeldi.

Kuusiku-alune.

Metsa-kuivendamise käigus sirgeks kaevatud Saarjõe haru ja sihitee.
Triiki vett täis soo-kraavid on väga võluvad; kõrkjad, veeõõtsikud, kohati hundinuia. Suurejooneline metsa-majandamine on loonud sihiteed (teetammid) ja nurksed veesooned. Ühtpidi on nõnda peatatud kõrgsoode (rabade) pealetung, aga teistpidi on varasem maastiku-omane vee valgumine hävitatud. Sellistes kohtades mõtlen, et olen pargis. Ongi park. 

Käreveres - metsast tulles on esimene koht Leemeti. Kahjuks olen väga väheste külade ajalooga tuttav. Leemeti oli metsavahi koht, kordon.

Kunagi võis siin kraavitatud lappidel kasvada isegi rukis, heina sai siit kindlasti; nüüd on siia mets tekkimas, kuused.

Maja koht. Elumajale liiga lähedale sattunud harilik tamm, Quercus robur ei ole enam liiga lähedal.

Aeda ääristavad harilikud elupuud, Thuja occidentalis Põhja-Ameerika idaosast. Võõrliike on siin teisigi.

Aed-õunapuud, Malus domestica on võõrliik.

Tähkjas toompihlakas, Amelanchier splicata Põhja-Ameerika idaosast.

Sirel, Syringa vulgaris Kagu-Euroopast.

Sarapuu, Corylus avellana. Kohalik ja ordeniga.

Ja noored kaisukuti: harilik kuusk ja siberi nulg, Abies sibirica. Siberi nulu areaal on Uurali ümbrusest Ida-Siberini.

Küün. Parempoolse noore kuusiku asemel oli kunagi kartulipõld. Ja veel enne...

Kärevere mõisa koht.

Kärevere mõis müüdi panga poolt asundustaludeks. Vundamendini põlenud peahoone keldritele ehitati uus, väiksem elamu.
Alla panin lingi Kärevere mõisa viimasest mõisnikust (eesti soost mees) ja tema suguseltsist. Vahvas keeles kirjutatud!
http://www.aai.ee/~tarmo/txt/Sugu3.html

Õhtu-valguse veranda. Keldrid on head õunte hoidmiseks.

Maja "künka" otsas. Vaade viljapuuaiast.

Ainus mõisa-aegne hoone - ait.

Teel Kärevere raudteejaama poole.
Juugendi-aja lõpul ehitatud krohvitud risaliidiga barokkse frontooniga hoone peegeldab valgust üle põllu, et mitte jätkata kuivade (kivist/puidust) ehituslike detailikirjeldustega... hoone on tulekahjus kahjustunud.

Kärevere küla keskpunkt.

Nurgauksest käidi kaupluses.

Jaam oli kaupade liikumise vahepunkt; teenindas kõiki ümbrekaudseid talusi. Maa-majandusega tegelevaid peresid oli ümbruskond täis. Töötas kohalik meierei - hoonet näeb praegugi. Turbatöötlemine andis teenistust ja mets jne. Nüüd on põllumaad rohkem aga talupidajaid pole vist enam ühtegi. Üks peab lemmikloomi. Maad harib osaühing, seda õnneks ka kolhoosiajal olnud peremeheliku (heas mõttes) suhtumisega maasse. Suhtumine inimestesse võiks aga muutuda (see viimane on üks teine jutt).