Eelmisel aastal oli mu lillepeenar umbrohu-puhas. Sel suvel aga olid mu mõtted (juuli lõpus, mil tavaliselt peenarde vahekäike ja suvelilli kasin) hoopis kusagil mujal. Nii ta jäi. Soe november andis ka võimalust viga osaliselt parandada. Aga on alasid, kus taimehakatisi ei taha rapsida. Nii jääbki üleliigsete aed-võõrasemade ja tüütute eemaldamine kevadesse. Osade sibullillede seemikud on veel teisel aastalgi väga õrnad, võibolla kolmandalgi; ühed sellised on kõrged linnupiimad. Ei tea, mida nad seal mullas teevad.
LAGE, LAGE.
Kui siia tulin, hoopis teisest keskkonnast, siis see lageduse mastaapsus häiris, tegi hinge haigeks. Nüüd olen Suurvormiga leppinud; aialt saab aju (koljuga kaitstud organ) raputava tuule puhul rohkem puhkepäevi kui vihma korral.
Tuulestress mõjutab ka taimi. Puud kasvavad viltu ja muld saab kuivaks föönitatud. Keskkond - väike stepp. Ühel sügisel viis tuul ära haralise kirburohu (stepitaim) maapealse osa, jäljetult; hommikul oli puhas plats, järelikult õige koht. Noorte õunapuude ümbert on tuul ära viinud võrgud; tagasi sain need paarisaja meetri kauguselt kraavist, tasus otsima minna. Olen tuulekaitseks ka puid istutanud. Ükspäev mõtlesin, et oleks pidanud vist ikkagi padriku tegema ja siis hakkama puid vähendama. Aga alguses polnud mul aimugi, et ungari sirel, kelle seemnest kasvatasin, ka kuuendal aastal põlve-pikkune on. Eelmisel aastal ta õitses, nägi välja nagu lill. Sel aastal oli pikim kasv 10 cm, mujal viskab meeter aastas. Mändi, tõelist purje, on tormiga valus vaadata, ta ongi pisut viltu. Varem oli ka kruusatee, mille tolm 60 meetrit eemal hakkas hammaste all krigisema, pidin alati mööduvate sõidukite ajal silmad ja hinge kinni panema. Mida puud ja põõsad tee-ääres pidid tegema! Teelõik oli ümbruskonna kasutatavaim kruusatee, kiiruse piiranguta. Nüüd on tee õnneks tolmuvaba.
Aga oh seda eelmise ajajärgu asjaajamist, siiani tekitab stressi, kui mõtlen vallaametnike üleolevale ülbusele = lollusele. Kui olin oma murega vallaametniku poole pöördunud, et naabril tehti tee tolmuvabaks, et miks minul ei tehtud, seepeale iseenesest mõista uuris ta minu asukohta, mispeale ta ütles, et mul pole naabrit, siis ütlesin, et kus mu kõrvalküla naaber on, seepele teatas ametnik, et minu juures on tegu riigiteega, et ma pöördugu maanteeametisse. Seda ametnik muidugi ei öelnud, et ka naaberküla tee on riigitee, ilmselt pidas ta mind purulolliks ja lootis, et ma põrkun asjaajamisest tagasi. Maanteametist öeldi, et tööde tellija on vald, olenemata tee liigist. Nii sai visalt uuesti valla poole pöörtutud. Nüüd olid nad siiski kohustatud seda küsimust arutama volikogus - seadus näeb seda ette, aga kas ja mismoodi nad seda tegid, mina ei tea. Aga otsus oli EI. Volikogu esimees põhjendas oma kirjas (pöördus kui omaküla mehe poole) töö tellimata jätmist sellega, et maja asub vaid ühel pool teed ja et puhuvad vaid läänetuuled. Lisas veel, et maja kaitseb metsatukk ja elamu on teest eemal. Seda, et metsatukk jääb majast põhja-poole, kus teed ei ole, ja et aed, milles maja on teest 40 sammu kaugusel, on vastu teed, sellest pole autoriteetne-omaküla mees siiani aru saanud; kui loll olla, siis tuleb lõpuni olla. Omaküla mehena sai teda kutsutud malet või kabet mängima - hoovis. Ta ei tulnud, ilmselt see mees ei talu kaotust. Tol korral kaardistasin tolmutõrje tööd ja vaatasin majade kaugusi teedest ja teede liikluskoormust. Silma hakkas maffiooslik tendents. Siiani satun tolmutõrjet tehtud lõikudele, kus ei ole võimalik kiiresti sõita ja kus on ainult üks majapidamine taga pool, kus päevas võibolla üks auto sõidab. Aga noh, omad joped... Omaküla mehe kirja saatnud vallavolikogu esimehe maja asub siiani ühel pool teed... tolmutõrjest pole ta loobunud. No on aines...
Tuulestress ei olegi stress, vaid vallavalitsusestress on stress. Vald tegi igatpidi oma margi täis.
Järgmisel aastal sai puhta õhu paragrahvile viidates otse maanteeametisse pöördutud. Misjärel sain end naabriga võrdselt tunda.
LAGE, LAGE, LAGE.
Ka madal võsa pakub tuulevarju. Suure tee ääres oli keset seda lagedust saja meetri pikkune kõrgete kuuskedega kitsas metsatukk, mis andis maastikule ruumilist liigendatust, aga see kadus mõni aasta tagasi. Nüüd on seal lepastik, kasvab hooga. Selline ümmargune lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar