KAUNIS KODUAED

Ilu on iga inimese enda asi... kuidas mina seda hindan? Sedassi küsis üks "kaunite koduaedade" hindaja; ikka kutsutakse punti mõni kirjanik või kunstiajaloolane või populaarne botaanik, et "arvamusliidriga" üritusele kaalu anda...
Kodu-kaunistamise propaganda on riiklikult toetatud asi - K. Pätsi ajast peale, jätkas L. Meri jne. Ka nõuka ajal tõsteti esile kauneid asulaid, näiteks: Vändra alev, Tallinna ümbruse ühismajandid ja Viljandi rajooni "Vambola" kolhoosi keskasula (Karksi) jne. Pätsi ja ka nõuka ajal oli propakandatöös IDEOLOOGIA (ilma ei saa), nüüd aga on propaganda ilma vaadeteta ja õpetusteta; tegelikult see polegi PROPAGANDA, vaid on PALAGAN.

Vaatasin viimase 17 aasta jooksul ilmunud eesti aiandus-ajakirju. (Mul on neid väga vähe, ostnud olen 3 päeva-aegset eesti ajakirja, ülejäänud on pärit prahipaikadest.)
1997nda aasta kaunimate koduaedade žürii liige arhitektuuriajaloolane Mart Kalm kirjutab, et müts maha entusiastide ees ja kahetseb, et professionaalne aiakujundus pea olematu on. Ja siis jätkab dogmadega. Näha on, et ta on aianduse huviline, vaadanud huviga aiandusraamatuid, aiakunst on ka kunstiajaloo osa. Haritud inimene peaks suhtuma DOGMADESSE (a'la roosa ja oranž ei sobi kokku) kriitiliselt, aga ei... jahub edasi. Igav.
Siis vaatasin 10 aastat nooremaid ajakirju. Valdav osa aiakirjutisi on kollektsionääride aedadest, neid kirjutab kas kollektsionäär või botaanik. Pealkirjad on: "Sada roosi", "Aed oja kaldal", "Kask viis männini", "Kivid omastkäest" jne. Ei huvita.

Vastukaaluks paar näidet noore Vabariigi ajast, aianduse ajakiri Aed, märts 1937: "Hoonete otstarbekas asetus on koduümbruse kaunistamise eelduseks", "Auhinnatud aiakavandeid".
Või siis nõuka ajast, Sotsialistlik Põllumajandus: "Tootlik koduaed", "Koduaed olgu jõukohane".

On erinevus!

AGA KUHU MÕTE (,,, ) KADUS? Nüüd ilu kaunistab, kaunis ilustab.

Võibolla kadus mõte Võhandu jõe ääres Räpina Aianduskooli õpetaja Reet Palusalu koduaia aia taha. (Lihtsalt üks võimalus.)

Minu kriitika on segatud kauni imetlemisega... . Õpetajana on Reet Palusalul kindlasti arenenud kriitikameel; tema nime googeldades leidsin temalt palju kriitilist meelt. Agronoomina on ta väga hea taimede tundja ja süsteemne aednik; hindan nõudlikke ja süsteemseid inimesi väga kõrgelt. Aga tema koduaia kujundust vaadates tekib minus kriitika teravikke.

Toetun googeldades leitud materjalidele.

*

1,5 ha suurust aia-oaasi raamivad puud. Puud on veel väiksed; aiaga peab kannatlik olema.

Aia rajaja on palju käinud Euroopa aedades ringi, erilised lemmikud on talle Inglismaa aiad. Viimastest on Palusalu eeskujuks võtnud inglise lainja istutusskeemi, mis on näha all oleval pildil.

Taimed moodustavad peenras (õpetaja kasutab mõistet "istutusala") lained. Oma aeda kasutab ta ka õppe-alana; sellega on põhjendatud taimeliikide ja -sortide rohkus.

Puud ja põõsad moodustavad seinu ka aiatubadele.

Kas te näete Võhandu jõge? Pilt on võetud maja katuselt! Jõe koht on näha - kõrkjad. Mitte miski ei suuna pilku maastiku-elemendile - JÕELE. Kuidas küll nõnda?

Ja maja on aiaga võrreldes liiga pisike, tibu-maja.

All on üks näide Ühendatud kuningriigi aiast - Tintinhull Garden: siin on aed ja maja proportsioonis. See on üldine asi.
Ja kui maastik on muljetavaldav, siis seda kinni ei kaeta - sellest näidet ei lisa.

Eestlaste jõukuse kasvades on muruniidu-vahenditega talu-tarede ümbrused hakanud võtma golfimurude ilmet. (Vt. Palusalude aed.) 

http://www.walnutsfarm.co.uk/

Selle pildi alla võiks kirjutada parafraseerides üht lauset loetud materjalist... "Osa inglasi on väsinud muru niitmisest - kasutavad maad niiduna." (See lause on mälu järgi märgitud.) Ise arvan, et tüdimusest ja väsimusest vaevalt et ilu nauditakse.


Tähelepanekud... tutvudes ühe Eesti aiaga.

PS.
Kui Nõukogude okupatsioon Eestis lõppes, siis said seni raudse eesriide taga olnud aednikud meid vaadata, nad nägid meie (väikseid) tsoneeritud (tarbeaed ja iluaed) koduaedu kui omapära. Nemad ei analüüsinud nii väga nõukogude toitlustus-kaubandus- ja "individualismi" süsteemi. Nüüd, kus maailma-trendide mõjul köögivilja ise-kasvatamine hakkab ilmselt moodi tulema, võiksime endi eelmisi põlvkondi esile tuua, mitte aga New-Yorgi osariiki või Suur-Britanniat.
Tean, et osa botaanikuid uurib kitsalt eripäraseid kooslusi, aga, et keegi uuriks väike-köögiviljanduse eripäraseid saavutusi, sellest pole ma kuulnud. /Trendikast katuse-aiast mõõdeti saastet./ Pean silmas igapäevast aiamaaga askeldamist. Olen näinud linna-aedades väga isepäraseid asju. Näiteks: kogu krunt on tarbeaia-süsteem; või siis on kitsaste ribadena õunapuuridade vahel vahekultuurina kõrge 'Sangaste' rukis; või siis suudetakse suurte puude varjus (hämaras) kasvatada head saaki! Nõnda on nad teinud terve elu. Huvitav ja ilus! Minu meelest on linlaste tarbe-aiandus uurimist väärt. Muidugi, palju tarkust on läinud ja läheb inimestega looja...
Õnneks avastatakse JÄLLE midagi uut!