REBASEMÄGI JA RABA, 2 JA 1/2 TUNDI TEISIPÄEVAST

Rebasemäe kõrval väiksemal künkal on maamärk - "Kännu juures koht."

Sellest on möödas pea 30 aastat... sai siin käidud koos vanaemaga, vanaema ütles: "Selle juraka kasega poleks küll pidanud jändama hakkama." See pidi aastavahetuse paiku olema, siis käisime neil külas. Suvel käisime Elvas. Tean, et vanaisal ja vanaemal oli tihti koostegemisel tülitsemist. Vanaema ei saanud kunagi aru, miks vanaisa liiga optimistlike plaane seab, nii nad tülitsesid. Vanaemal ei olnud enam aega ja asi oli tegemata. Nüüd mõtlen, et kas vanaema olekski kampa löönud, kui talle oleks öeldud, kuidas asjalood tegelikult on. Mine tea? Vanaisa ehitas ka silla sinna, mille pidi pärast kütteks tooma, aga sild jäi. Nüüd pole sillast jälgegi. Aga koht on: "Vanaisa silla koht."

REBASEMÄGI.
Keisririigi versta-kaardil on siin metsas ring ning kriipsud selleni. Kuuldust tean, et Rebasemäe ühes servas oli metsavendade punker; ajaloost mitte rohkem. Nii võin ju mõelda, mis koht see on. Arvan, et siit võeti liiva; mõisal ja taludel läks ehitusel mördi tarvis ikka liiva vaja. Siit versta kaugusel asus lubjapõletus-ahi, paekivi on küla keskelt võtta, liiva kohta ei teagi teist lähikonnas. 

Vana-Rooma tee. Jälgides tegevust, siis nüüd elavad siin kährikud; varasemalt rebased.

Siin on äsja istutud, värskelt tatsatud. Vahikoht vana-rooma tee ääres.

Liiv on peenike savi segune, kehva; paremat pole läheduses.

Seest tühi mägi. Vallis on ka madalam koht, kust ilmselt vankritega liiguti. Vanasti oli minu meelest isegi nagu tee koht näha; tuli vanaisa silla juurest, silla koha juures pole ka kraavi valli tõstetud, vaevalt et vanaisa sinna tühiku kaevas. Imelik, et sinna silla ehitamiseks sobilik koht jäeti, seda enam, et rabapeale mineku kapitaalne trumm oli 100 meetrit eemal.

Kolme pildi küsimus: millisel on uruauk?

Igal käigul on, oletan et üpris sarnane funktsioon. Mina ei suuda antud varianti seletada. Üks ava kaks ava, kaks ava üks ava...

Antiik-tuvi. Kühveldatud otse, paremale ja vasakule.


RABA

Sookail ja männid.

Pimeda-aja püha. Põdrasamblik, kail, kanarbik, kukemari, villpea, mänd.

Kääbuspõõsas - harilik kukemari, Empetrum nigrum. Päkapiku põõsa viljad on söödavad, ikka pistan suhu. Maitses viskab pohla, aga mahe nagu mustikas.

Raba-männid.

Laukad.

Seda saart on kasutanud sookured pesakohana. Kahjuks nad peavad oma poega (poegi) nii kaua kasvatama - rebane saab selle aja jooksul suured plaanid välja mõelda. Ise ma väldin sellel ajal seda kanti, nii ei teagi, kas pesitsemine mõnikord ka õnnestunud on. Ühel aastal nägin hallide sulgede rida metsa poole minemas, seal oli ka osa skeletist - nokk ja kaelalülid.

Mulle meeldivad sirged aia-teed, taimed kujundavad neid ise.

Raba pildistades ei ole ma kunagi piltidega rahul. (Olen seal palju pildistanud.) Mitte-miski ei tule välja, inimenegi ei paista välja.

Tuleb ise kohal olla.