Ma ei mäleta, kas mõtlesin eile õhtul pikalt või täna hommikul tunni jooksul enne ärkamist oma unenägude peale. Otsustasin hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani arvutis tööd teha, et vaatan üht vana asja uue ja samas tuima pilguga üle, ehk asendan lahendamatu (loe - keerulise) ülesande lihtsamaga. Vaatan homme asja edasi.
Unes näen, et olen vanas tuttavas linnas. Unes on linn palju suurem kui ta tegelikult on. Mulle meeldib seal olla. Künkad on kõrgemad, tänavad laiemad, mind ümbritseb hea õhk. Seal on kindlad kohad, mida tahan alati külastada. Huvitav on olla. Aga ma viibin seal linnas üle pika aja – mul on seal üks korter, aga ma ei ole kunagi kindel, kas õige maja üles leian ja kas see ikka veel on minu korter? /.../ Ükskord teadsin, et mu korter on ühes massiivses tornelamus, aga ei olnud kindel, et kas just selles tornis. Hoone all oli avar registratuuriga hall, nagu suurtes hotellides. Lootsin, et kui mina ei mäleta, kus elan, et siis vahest keegi teine mäletab. Ja oh meeldivat üllatust, mulle ulatati naeratades ja tervitades korteri võti. Aga ma polnud kindel, et kas mu korter on neljandal või kolmandal korrusel, ukse võibolla tunneksin ikka ära! Hea, et võtmegi sain! Võtmel ei olnud ühtegi märget. Läksin edasi... tuleb võibolla kaht korrust külastada ja võibolla võtit mitmes lukus proovida...
-
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar