NELJAPÄEV OLI ALLES TUULINE;

piltide pealt see eriti välja ei paista.

Tegin neljapäeval rattaga kaugema treti - minnes tuul tõukas tagant ja lootsin, et õhtul jääb tagasiteel tuulevaiksemaks, siis pole vast väga hull; samas arvestasin võimalusega, et kui väga läbi olen, et siis kutsun auto järgi. Aga miskipärast, kui ratas katki pole, siis katsun ikka ise sõita... ja oh kui tühi ma lõpuks energiast olin - tuul oli nii vastu kui vastu, alles üheksa-ajal rauges. Koju jõudsin üheteistkümneks. Olin kontideni läbi külmunud. Rattaseljas oled ju tuule-püüdur. Viimased kuus kilomeetrit tulin vahelduvas tempos: üks kilomeeter jala ja viissada meetrit rattaga. Ja mis ma siis ära tõin ja ära nägin! Viimane aeg oli kolm õunasorti oma varamusse tuua...

Silmasin ühes teeperves sellist harilikku kuuske.

Arussaare õigeusukirik.

Kirikuelamu ja

aed:

Kõo mõisa peahoone.

Loopre vesiveski Navesti jõel.

Põltsamaa ümbruse vanad õuna-aiad on uurimist väärt - Põltsamaa puukooli jäljed.

Sealt kõige kaugemalt saarelt tõin kahe sordi pookeoksi. Sordinimedes ma päris kindel veel ei ole.

Siin on tuult näha.

Vana iseolija läätspuu on ringiks vajunud.

Punase lindikesega märkisin puu kaks aastat tagasi ära. Lõpuks siis võtsin siit pookeoksad.
Aga see polnud lihtne, sest ainult viljaoksad...

Üks teeäärne talukoht on katkujuurtesse mässitud.