KOLM UNENÄGU

Pärast laupäevast järjekordset Eestimaa vaatamise tiiru nägin unes, et olin valitud Briti parlamenti. Teatel, kus olid ka pildid peal, oli minu nimi ja mustvalge pilt minust. Imestasin, et kuidas selline asi juhtunud on! Et mina pole Suur-Britannias kunagi käinud, et siis pildi järgi valiti, kas tõesti näen nii hea välja, et... . Pärast kummalist teadmist hakkasin mõtlema, et mida ma seal teen? Ma ei saa ingliskeelest üldse aru ja ei räägi sõnakestki, mida ma seal teen? Istun kogu aja vaikides! Kaua nad nii lasevad mul seal olla? Ah, ise valisid mind, vast saan mitte-midagi tehes vähemalt aastakese head palka. Unenägu lõppes. Siis nägin veel kaht meeldejäävat unenägu. Üks oli kohtumisest ammusest ajast hea sõbraga, kes oli ülekeevalt lõbusas meeleolus, ma ei ole teda kunagi vulgaarselt tobeda häälega valjult lorilaulu prääksatamas kuulnud. Ta on üks suurim kaunishing, keda tean - pealegi väga tasase häälega - vahel ma teda isegi ei kuule. Aga unenäos ta üllatas mind lõbusasti ja mulle meeldis see, muigasin. See tahk temas oli tõesti naljakas. Unenägu lõppes. Uneaja sisse mahtus veel üks igav kõrgusekartuse unenägu: värisesin mingil mitte eriti kõrgel kiibakal platvormil kõhuli asendis, hoidsin ennast kramplikult kinni, abistaja käsi ulatus maast minuni. Unenägu lõppes. Kui poleks eelnevalt kahte meeldejäävat unenägu näinud, poleks kolmas meelde jäänud.

Aeglase vooluga peaaegu triiki vett täis (soo)kraavid mulle meeldivad.

Vööthuul-sõrmkäpp.

Mõnikord lõppevad mu unenäod suures rabas; astun kitsal vesisel rajal, et näha, mis seal pool on. Unenägudest ei mäleta peaümber kärbse- ja parmupilve, ilmselt satun siis kevadeti kõndima.

Saarjõgi.

Kontpuud saavad jõe kohal kokku. Liigi määramisel on valida kolme variandi vahel. Ise määrasin esimese hooga võsund-kontpuuks, aga kahtlen selles. On veel siberi ja verev kontpuu.

Saarjõe kaldaäärne maastik.

Teiselpool jõge olid kunagi mõned talud; huvitav, et nendeaegne, nüüd nii kõrvaline heinamaa on ennast alles hoidnud.

Praegu on tee- ja metsaääred ja raiesmikud ja metsad õisi täis.

Liivaluite jälg kraavis.
Siin on maa tegelikult väga eriilmeline, kuigi eemalt paistab, et on üks lameda maa metsamassiiv. Ajaloost on teada, et Saarjõe ääres on lupja ja telliseid põletatud. Järelikult on savi ja liiva ja paekivi. Tõrvaahjud, vesiveskid, puidu, turba, viljapõllud ja karjamaad mainin ka ära.

Liivane vett hästi läbilaskev pinnas sobib männile. Nii ilusat noort metsa on lust vaadata.

Rassi küla tee Saare-Siimu juures.

Saare-Siimu tamm on Järvamaa jämedaim, tüve ümbermõõt 6,1 meetrit.
Tavaliselt katsun lollidest asjatamistest mööda vaadata, aga siin on see võimatu: ilmselt jahimajandajad on kasutanud mürk-kemikaali tee rohust vabastamiseks. Looduslikus keskkonnas on selline teguviis lollus-lollus. Tallinna Toompargis ma sellist viisi veel tolereerin, siin aga on tegutsetud sitasti-sitasti.

Õõnsusesse mahub mitu inimest.

Erinevad maastikud: