KESKSUVINE HOMMIKUEINE

Hernes. Hernest olen kogu aeg kasvatanud konveier-meetodil; kui üks külv tõuseb, siis teen järgmise külvi, nii kolm korda. Seemneid ma ei leota. Sel aastal tegin pikema vahega kaks külvi. Herne sorti ma ei tea - kunagi palju-palju aastaid tagasi tegin perekonna aiamaal valiku juba aastaid kasvatatavate taimede seast - sarnaselt toimetan edasi.

Karusmari. Vanades aedades kasvavad vanad sordid. Valgeid karusmarju olen kohanud mitut varianti, kõik nad on enam-vähem võrdselt hea maitsega. Aga nende sorte ei oska mina kindlaks teha. Pildil on minu lemmik valge - ammu-ammu sattusin ühel suvel ühte luigelaulu aeda, oli suvepäeva janu, kustutasin seda erinevate marjadega, mida kõike sai proovitud: punane- ja mustsõstar ja karusmarjad - üks karusmari täitis ülesannet briljantselt, sellest panin tema nimeks 'Vesimari'.

See valge karusmari on tsipa erinev.Tal on hõredalt näärmekarvakesi. Tema maitse on enamvähem samaväärne. Ehk on tegu 'Veenus'ega (1794). Tema tõi minu ema lähikonna aiast; ema käis ka kondamas - me käisime koos. Need käimised on minu lapsepõlve ilusaimad mälestused - seene- ja marjametsad, metsikute ja vanade aedade marjade maitsmised!

Rohelise viljaga tikker 'Früheste von Neuwied' (1870), 'Neuwiedi varajane'. Maitse on värskendav. Selle sordi tõi minu ema Saaremaalt kaasa. Mäletan seda aeda, seal oli veel vana tapuaed (humala-aed) püsti ja kivist laudasein, mille peal oli paar rida palke, seal olid elanud meie sugulased enne II maailmasõda.

Punase viljaga 'Rae nr. 1' (1946). Tema põõsaid on aias kõige rohkem. Tema marjad on minu suured lemmikud; nad ei küpse üle, maitse on avar-rikkalik. Praegu on nad veel heledad, aga juba söödavad, päris küpsena on nad tumepunased.